(Ryle 1949) Erinevalt loogiliste positivistide biheiviorismist ei nõua Ryle'i versioon mentaalse mõistestiku füsikalistlikku redutseerimist, piisab inimkäitumise tavakeelsest kirjeldusest. Tugevad biheivioristlikud sümpaatiad olid ka Wittgensteinil, kellel see seondus privaatkeele argumendiga. Oma "Filosoofilistes uurimustes" (Wittgenstein 1953) väidab ta, et mentaalset laadi terminite kasutamise episteemiline kriteerium ei saa olla privaatne. Introspektiivselt ligipääsetavad sisemised seisundid peavad olema seotud avalikult vaadeldava käitumisega. Biheiviorism mõjutas kasvatusteadust ja koolisüsteemi, eriti USA-s, tänu sellele, et suutis luua selged ja täpsed kasvatuses kasutatavad reeglid. Kasvatuses kasutatakse loogikat- inimene on valge leht, kasvatus määrab kõik. Biheiviorismi eetilised tagajärjed on suurepärased. Inimene on vabastatud vastutusest
omaduste sarnasusele ja erinevusele, mida kogemus representeerib või mille 'kohta' ta käib. See on piisavalt selge, ent mis saab 'fenomenilisest'? Minu nägemisseisundite mitteintentsionaalsete (ja seega kvalitatiivsete?) omaduste hulgas on ka nende füsioloogilisi omadusi. Kas need omadused võiksid olla kvaalid, millest Shoemaker räägib? Arvatavasti on ilmne, ma oletan, et seda liiki tunnu- sed välistab see, et nad ei ole "introspektiivselt ligipääsetavad" (Shoemaker, isiklik teade). Need võivad olla minu nägemisseisundi, kuid mitte minu nägemiskogemuse tunnused. Nad ei ole feno- menilised omadused. Kuid on veel üks mitteintentsionaalne sarnasus, mida mõned mu nägemisseisundid jagavad, nimelt suunavad nad minu mõtted magamaminekule. Ma arvan, et see tunnus on introspektiivselt ligipää- setav harilikus, eelteoreetilises tähenduses. Kas see on fenomeniline omadus või ei ole? Termin
meetod. See olevat parem kui otsida tõde ekspertidelt ja varasematelt filosoofidelt. Ülim lõplik teadmine on matemaatiline teadmine. Pani aluse analüütilisele geomeetriale. Cogito, ergo sum. Tean et kahtlen – järelikult mõtlen – järelikult olen olemas. Kaasasündinud, täiuslikud ideed – ideed ühtsusest, lõpmatusest, täiuslikkusest, geomeetrilisi hüpoteese ning kujutlus jumalast. Ratsionalist, nativist, fenomenoloog – uuris introspektiivselt vahetu, teadliku, täieliku kogemuse olemust. Dualist – interaktsioon keha ja vaimu vahel. Põhjendas seda toetudes Common sense’ile. Interaktsionalism. Varajane fenomenoloog – fenomenoloogia uurib terviklikke, sisukaid ja teadlikke kogemusi, neid ühelgi viisil tükeldamata. Refleksi mõiste – keskkondlik mõju põhjustab reaktsiooni, kuna organism on konstrueeritud vastavalt reageerima. Descartes „legaliseeris“ loomade uurimise, saamaks teada midagi inimese keha toimimise kohta
omadust P. Tunnetusele suletus on suhteline, sõltub mõistuse tüübist—see, mis on avatud ahvile, on suletud rottidele. Oletame, et leidub mingi aju omadus P, mis seletab naturalistlikult teadvuse. McGinni järgi võiksime seda omadust tundma õppida kolmel viisil: introspekteerides teadvust, aju vaadeldes, järelduse teel. Kolm viisi: 1. Introspektsioon ei sobi, sest sellest ei ilmne mingisugust seost aju ja teadvuse vahel. Introspektiivselt on antud teadvuse sisu, aga mitte teadvuse seos ajuga. 2. Saab seletada aju erinevaid omadusi, kuid nende seas pole omadust, mis seletaks teadvust. Aju kui füüsikalist nähtust saab seletada puhtfüüsikaliselt niiviisi, et ükski seejuures kasutatav mõiste ei seleta, kuidas on sinna tekkinud teadvus. 3. Seetõttu ei saa kasutada ka järeldust: faktidest aju kohta ei saa järeldada fakte teadvuse kohta.
Niisugune diagnostika põhineb psühholoogiast teada assotsiatiivsel eksperimendil, mille olevat esmakordselt läbi viinud inglise antropoloog Sir Francis Galton (1822- 1911) (Darwini onupoeg, eugeenika rajajaid, uuris ka intelligentsuse jaotumist ja mõõtmist inimpopulatsioonis, daktüloskoopia leiutajaid, uuris antitsükloneid meteoroloogias). Galton avaldas 1879. aastal artikli selle kohta, kuidas ta koostas nimekirjad 75 sõnast ja uuris enda peal nende sõnadega tekkivaid assotsiatsioone (introspektiivselt). W. Wundt töötas välja assotsiatiivse eksperimendi standardid, kuid jäi laboratoorsete eksperimentide juurde. Psühhoanalüütik Karl Gustav Jung (1875- 1961) kasutas assotsiatsioonide uurimist esimesena psühhiaatriapraktikas, kust see läks üldisse käibesse (samuti Kraepelin, McKeen Cattell, Freud jt.) (sel teemal oli isegi vaidlus Wertheimeri ja Kleiniga plagieerimise üle). Assotsiatiivse eksperimendi kasutamise võimalus kuritegude uurimisel seisneb järgnevas
annaabi.ee 
