Internetivabaduse piiramise õigused (0)

Kuivõrd õigustatud on internetivabaduse piiramise õigustused?
Internet on 21. sajandi avalik sfäär. Michael C. Polt, USA suursaadik Eestis, võrdleb seda üleilmse linnaväljakuga. Inimesed üle kogu maailma kohtuvad iga päev sellel väljakul ehk internetis, et üksteisega suhelda, tervet uudiste - ja infouniversumit külastada või oma arvamust avaldada.
Universaalsetel inimõigustel põhinev internetivabadus kehtib küberruumis kogunemise, väljendamise ja sellega liitumise vabadustele. Vaadates tänapäeval meie ümber toimuvaid maailmasündmusi, on sellele vabadusele pühendumine tähtsam kui kunagi varem. Internetivabadus on oluline just ajal, mil autoritaarsed riigid otsivad võimalusi piirata ligipääsu internetile. Seda just selle pärast, et hoida teadmatuses oma rahvast ja samas varjata seda, mis autoritaarses riigis tegelikult toimub. Arvan, et Interneti ja üldiselt suhtlemise kultuuri muutmine peab käima muud moodi kui piirangute kaudu.
Eesti on demokraatlik riik Eesti poliitika on käsitleda internetivabadust põhivabaduste ja inimõiguste kaudu. Meie riik on kolmandat aastat järjest maailmas esimeste hulgas internetivabaduse poolest. Eestile on sama oluline toetada väljendusvabadust internetis kui teisi põhiõiguste ja vabaduste kaitsega seotud tegevusi.
Internetivabaduse teine külg on küberjulgeolek. See on julgeoleku lahutamatu osa. Sinna alla käivad veel küberkaitse ja - turvalisus ning elutähtsa teaberuumi kaitse. Võimalikud küberrünnakud ei piirdu enam ainult veebilehtede halvamisega. Väga paljud tähtsad riigi valdkonnad sõltuvad ulatuslikult haavatavast tehnoloogiast . E-riik ja võrgustumine on olnud eestlaste teadlik valik. Seega peame enam pingutama, et kaasnevate ohtudega toime tulla.
Autoritaarses Valgevenes on lood aga hoopis teisiti. 2010. aastal võeti vastu ilusa pealkirjaga seadus: „Meetmed rahvusliku internetivõrgu arendamiseks ”. Selle dokumendi järgi tähendab “interneti arendamine” internetiteenuse pakkujatele kohustust teha kindlaks kõik netiühenduse kasutajad ning valitsuse poolt on koostatud nn must nimekirisaitidest, millele ligipääs on keelatud. Maksuametil ja politseil on õigus teenusepakkujaid kontrollida ja seaduse mittetäitjaid karistada rahatrahviga, vangistusega või ka äri sulgemisega.
Olgugi, et seda kõike tehakse riigi rahvusliku arendamise sildi all, on tegelik põhjus siiski varjata inimeste eest nö “ kahjulikku infot”. Samas on teada faktid, kus häkitakse sisse autoritaarse võimu vastastele kodulehekülgedele, kopeeritakse või kustutatakse sealne info, lisatakse ebasündsaid, valelikke ja solvavaid sissekandeid. Selline käitumine ei saa olla õigustatud, ükskõik millise sildi all seda tehakse.