nohappele vastavat mRNA nukleotiidi- Valgusünteesi lõpetavaid koodoneid on kolm: kolmikut. DNA neli erinevat nukleotiidi võivad UGA, UAA ja UAG. Neile ei vasta ükski kombineeruda 64 erinevaks koodoniks. Igale aminohape. Tsütoplasmasse sattunud mRNA kinnitub mRNA-s sisalduva informatsiooni tõlkimiseks esiotsaga ribosoomile, mis ,,liugleb" piki vajatakse tRNA molekule. tRNA ühes otsas on mRNA-d, kuni jõuab initsiaatorkoodonini. koodon ja teises otsas sellele koodonile vastav 7.3 Valgusüntees. Uus õpik lk 109 - 113 aminohape. tRNA molekul, millega on ühi- antikoodon UAC. Seejärel siseneb ribosoomi nenud aminohape metioniin(Met), seostub teine tRNA molekul, mille küljes on järgmisele mRNA initsiaatorkoodoniga. Erinevaid tRNA koodonile vastav aminohape. Edasi sünteesi-
Osaleb 40-60 trna molekuli. 10. Iseloomusta valgusünteesi ribosoomitsüklit? I Initsiatsiooni astmed: ribosoomi subühikute assotsiatsioon, translatsiooni alguspunkti leidmine mRNA-l Kozaki, lugemisraami fikseerimine esimese peptiidsideme süntees. moodustub valgusünteesi initsiaatorgrupp: 40S rRNA subühik tunneb ära mRNA 5' cap otsa, sest sinna on seondunud spetsiifilised initsiaatorvalgud. seejärel liigub initsiaator - grupp piki mRNAd kuni valgusünteesi initsiaatorkoodonini AUG - , mis reeglina peab asuma ka spetsiifilises järjestuses (Kozaki konsensus - soodustab translatsiooni initsiatsiooni).NB! mRNA eukarüoodil on reeglina (>90%) monotsistroonne, s.t. kodeerib ühte valku (prokarüoodil polütsistroonne). II Elongatsioon; toimub polüpeptiidahela pikenemine kuni stop koodonini (UAA või UAG või UGA).III Terminatsioon toimub, kui translatsioon jõuab mRNA ahelas stop koodonini
· Kõigepealt peab ribosoom lagunema kaheks allüksuseks. Kui ribosoom ei lagune, ei toimu ka valgusünteesi. · mRNA ühineb 5‘-otsaga ribosoomi väikese allüksusega. · Transportkompleks nr 1 (formüül-metionüül-tRNA) ühineb ribosoomi väikese allüksusega. Vajalik initsiatsioonifaktor IF-2. · Ribosoomi allüksused ühinevad. · Ribosoom liigub piki mRNA molekuli initsiaatorkoodonini. · Initsiaatorkoodon satub P-saiti. A-sait on esialgu vaba. · Ribosoomi P-saiti saabub formüül-metionüül-tRNA (transpordikompleks nr 1).
eIF4E on mRNA cap-i siduv valk, eIF4A on RNA helikaas, mis harutab lahti RNA sekundaarstruktuuri. eIF4G on selles cap-i siduvas kompleksis adaptorvalk. eIF4G seob teisi initsiatsioonifaktoreid (eIF3, eIF4E, eIF4A ja Pab1p valku), moodustades koos 43S ribosoomi kompleksiga uue, 48S kompleksi. Pab1p on valk, mis seondub mRNA 3´ polü(A) struktuuriga. Seega tuuakse translatsiooni initsioonil mRNA mõlemad otsad lähestikku. 3. 48S kompleks skaneerib 5´3´ suunas kuni esimese sobivas kontekstis initsiaatorkoodonini. Skaneerimiseks on sünergistlikult vajalikud eIF1 ja eIF1A valgud. 4. Nüüd seondub 60S alaühik kompleksis eIF5-ga. eIF5 katalüüsib GTP hüdrolüüsi eIF2-l. 31 5. Ribosoomi alaühikute antiassotsatsioonifaktorid (eIF-3, eIF5) ja eIF2-GDP vabanevad, valgusünteesi elongatsioon võib nüüd alata. Eukarüootsed translatsioonifaktorid Initsiatsioonifaktorid:
degradatsioon ligikaudu 2-korda kiiremini kui lacZ mRNA lagundamine. Translational coupling Iga geeni ees peaks olema oma RBS, kus toimub uus initsiatsioon, eri segmentidel eri efektiivsusega, olenev järjestusest. Osade polütsistroonsete mRNA-de puhul paiknevad geenid nii lähestikku, et lõppeva geeni stop koodon ja temale järgneva geeni initsiaatorkoodon asuvad kõrvuti või kattuvalt. Sel juhul ei dissotseeru ribosoomid pärast stop koodonit mRNA-lt, vaid difundeeruvad külgneva geeni initsiaatorkoodonini ning alustavad järgmise polüpeptiidi sünteesi. Selline mehhanism võimaldab erinevate valkude sünteesi täpsemalt koordineerida. Sel viisil on sünteesitud näiteks faag lambda hiliste geenide poolt kodeeritud kapsiidivalgud, mida on vaja kindlal ajal kindlas hulgas ja vahekorras faagipartiklite assambleerimisel. Ribosoomivalkude operonide translatsiooni regulatsioon Ribosoomivalkude (R-valgud) geenid rps ja rpl asuvad mitmes operonis ning nende süntees on
otsale kõige lähemal asuvalt initsiaatorkoodonilt. AUG koodonite või tugevate RNA sekundaarstruktuuride tekitamine 5’ capi’i ja valku kodeeriva lugemisraami vahele inhibeerib sellelt translatsiooni või kaotab selle sootuks. Siit tuleneb klassikaline skaneeriv translatsiooni initsiatsiooni mudel, mille kohaselt seostub ribosoom mRNA-le 5’ cap-ist sõltuvalt ning koos initsiaator-tRNA-ga skaneerib mRNA-d 5’-3’ suunas kuni esimese õiges kontekstis initsiaatorkoodonini, kus toimub valgusünteesi initsiatsioon. Initsiatsioonikompleksi moodustumine: 1. eIF1A ja eIF3 seonduvad ribosoomi 40S alaühikuga, tekib 43S kompleks. eIF takistab 60S alaühiku seondumist 40S-ga. 2. 43S kompleks seob Met-tRNAi Met-eIF2-GTP kompleksi 3. eIF4E, eIF4G ja eIF4A – eIF4F – seonduvad mRNA 5’- otsaga. eIF4E on mRNA cap’i siduv valk, eIF4A on RNA helikaas, mis harutab lahti RNA sekundaarstruktuuri. eIF4G on selles cap’i siduvas kompleksis adaptorvalk.
Translatsiooni initsiatsiooni efektiivsust mõjutavad RBS-i homoloogia 16S rRNA-ga, RBS-i ja initsiaatorkoodoni vaheline kaugus ja teised mRNA järjestuse elemendid. Osade polütsistroonsete mRNA-de puhul paiknevad geenid nii lähestikku, et lõppeva geeni stop koodon ja temale järgneva geeni initsiaatorkoodon asuvad kõrvuti või kattuvalt. Sel juhul ei dissotseeru ribosoomid pärast stop koodonit mRNA-lt, vaid difundeeruvad külgneva geeni initsiaatorkoodonini ning alustavad järgmise polüpeptiidi sünteesi. Selline mehhanism võimaldab erinevate valkude sünteesi täpsemalt koordineerida. Sel viisil (protsessi inglisekeelne nimetus on "translational coupling", maakeeles sobib vast termin "translatsiooni sidumine") on sünteesitud näiteks faag lambda hiliste geenide poolt kodeeritud kapsiidivalgud, mida on vaja kindlal ajal kindlas hulgas ja vahekorras faagipartiklite assambleerimisel.
annaabi.ee 
