tasakaalu neid hävitades (hoiab bioloogilist mitmekesisust), kuna igal liigil on kogukonnas täita oma kindel roll. Ning eetiline otsus on väär kui see on vastupidine eelmainitule. 2. "Süvaökoloogia" põhjal 1.) Mis on süvaökoloogia? Kes on selle looja? Süvaökoloogia loojaks on Aarne Naess. Ta ise on seda määratlenud järgmiselt: süvaökoloogia seab kõik olendid võrdsele positsioonile, lähtudes ökotsentrismist. Süvaökoloogia vastandub tavapärasele, inimkesksele ökoloogiale. Seda on kirjeldatud ka kui filosoofiat või elustiili, kui ideoloogilist platvormi. Süvaökoloogia avaldub alati sügava kogemuse ning pühendumuse kaudu (nii nagu Naess ise selle väljatöötamiseni jõudis: elas mägedes, eraldatult, luges teiste suurte filosoofide (Mahamata Gandhi jt.) töid ning vaatles loodust, saades nii inspiratsiooni). 2.) Millal tekkis süvaökoloogiline liikumine? Mille poolest on see oluline?
empiiriline uurimine peab tehtud olema. Kasutust ei saa uurida sisekaemuse teel ja tähenduse komponenti kasutuses on väga keeruline uurida ka empiiriliselt. Kuidas näiteks teha objektiivselt, st millegi muu kui inimeste keeletaju põhjal kindlaks, millised sõna saarlane kasutusjuhud korpuses viita- vad Saaremaa elanikule ja millised suvalise saare elanikule? • Keelefilosoofidest pakuvad üsna inimkesksele lähenemisele tuge ka näiteks Devitt ja Sterelny (1999). Sügisel 2012 Tartus käies vastas Michael Devitt küsimusele semantilise tähenduse olemuse kohta pärast üllatavalt pikka mõtlemist (nagu see polekski ammuesitatud küsimus), et semantiline tähendus on piisavalt väljakujunenud konventsioon. Nii- suguse määratlusega on muidugi lihtne nõustuda, aga sel juhul ei erine semantiline tähendus mingilgi huvitaval viisil
tõenäosusega füüsikaline protsess. 1970. aastal mõtles välja Cambridge´i Ülikooli professor B. Carter järgmise printsiibi: Universumi ehitus ja areng on täpselt seelised, et seal saaks eksisteerida inimene ehk vaatleja. Selline printsiip, mida nimetatakse tänapäeval antroopsusprintsiibina, on kosmoloogide seas suur populaarsus veel tänapäevalgi. Alguses tundub olevat selline väide oma sisu poolest mitte seotud füüsikaga, mis võib viidata lausa ,,inimkesksele Universumile". Kuid tegelikult lähtub selline printsiip faktist, et maapealse bioloogilise elu füüsikaline tolerants on samade parameetrite võimalike väärtustega võrreldes ääretult väike. Maapealse bioloogilise elu füüsikalise tolerantsi all mõeldakse füüsikaliste parameetrite lubatavate väärtuste vahemikku. Elu piirkonna põhiparameetrid on piiratud vedela veega, valkude eksisteerimiseks sobiva temperatuuriga ning ioniseeriva kiirguse väga madala tasemega
tõenäosusega füüsikaline protsess. 1970. aastal mõtles välja Cambridge´i Ülikooli professor B. Carter järgmise printsiibi: Universumi ehitus ja areng on täpselt seelised, et seal saaks eksisteerida inimene ehk vaatleja. Selline printsiip, mida nimetatakse tänapäeval antroopsusprintsiibina, on kosmoloogide seas suur populaarsus veel tänapäevalgi. Alguses tundub olevat selline väide oma sisu poolest mitte seotud füüsikaga, mis võib viidata lausa ,,inimkesksele Universumile". Kuid tegelikult lähtub selline printsiip faktist, et maapealse bioloogilise elu füüsikaline tolerants on samade parameetrite võimalike väärtustega võrreldes ääretult väike. Maapealse bioloogilise elu füüsikalise tolerantsi all mõeldakse füüsikaliste parameetrite lubatavate väärtuste vahemikku. Elu piirkonna põhiparameetrid on piiratud vedela veega, valkude eksisteerimiseks sobiva temperatuuriga ning ioniseeriva kiirguse väga madala tasemega
tõenäosusega füüsikaline protsess. 1970. aastal mõtles välja Cambridge´i Ülikooli professor B. Carter järgmise printsiibi: Universumi ehitus ja areng on täpselt seelised, et seal saaks eksisteerida inimene ehk vaatleja. Selline printsiip, mida nimetatakse tänapäeval antroopsusprintsiibina, on kosmoloogide seas suur populaarsus veel tänapäevalgi. Alguses tundub olevat selline väide oma sisu poolest mitte seotud füüsikaga, mis võib viidata lausa „inimkesksele Universumile“. Kuid tegelikult lähtub selline printsiip faktist, et maapealse bioloogilise elu füüsikaline tolerants on samade parameetrite võimalike väärtustega võrreldes ääretult väike. Maapealse bioloogilise elu füüsikalise tolerantsi all mõeldakse füüsikaliste parameetrite lubatavate väärtuste vahemikku. Elu piirkonna põhiparameetrid on piiratud vedela veega, valkude eksisteerimiseks sobiva temperatuuriga ning ioniseeriva kiirguse väga madala tasemega
annaabi.ee 
