endale lubada last, ei taha lapsi saadagi või hoopis oled liiga palju lapsi saanud ning siis mõtled: "Kas ma pean tõesti nüüd minema ja tegema abordi?" Enamus inimesi arvavadki, et see on halb. Nendele tundub see kui "mõrva tellimine", sest üldise bioloogiaalase konsensuse järgi saab inimorganism alguse viljastamishetkel. Sellest seisukohast vaadates on lootel kui inimesel õigus elule ning abort rikub seda õigust. Abordipooldajad tõmbaksid aga eraldusjoone inimisiku ja lihtsalt individuaalse inimorganismi vahele. Näiteks Ameerika kirjanik ja filosoofiaprofessor Mary Ann Warren leiab, et isikuks olemine nõuab eneseteadvuse olemasolu, võimet olla ratsionaalne ja suhelda teistega; lootel puuduvad kõik need omadused. Igal naisel on õigus kontrollida tema kehas toimuvat, ning see õigus väljendub ühtlasi õiguses valida abort. Kui naisel pole õigust aborti teha, oleks ta n-ö sunnitud olema inkubaator kellelegi teisele.
Paiguti esines sama tähendusega ka vaim, näiteks metsavaim, vetevaim jt. (Eesti ajalugu I, 1935). Taara esines ka kaitsevaimu või jumalana. Henrik mainib oma Liivimaa kroonikas Tarapita nimelist jumalat viiel korral. See on ainus mütoloogiline kuju, kellest ta pikemalt kõneleb ainujumalana. Tarapitat tundis Virumaa rahvas saarlaste suure jumalana. On teada ka, et eestlaste appihüüd oli: “Taara avita!” Surnute hinged. Surm ei tähendanud muistsele eestlasele inimisiku lõppu. Arvati, et ka surnu hing vajab toitu, rõivaid ja tarberiistu nagu elavgi inimene. Seepärast pandi surnule hauda kaasa panustena esemeid (toit, tööriistad, ehted jm.). Hingedeaeg on surnutele pühendatud aeg hilissügisel, kui puulehed hakkavad kolletuma, (looduse suremine). Usuti, et surnute hinged külastavad sel ajal oma endist kodu ning püüti nendega olla heades suhetes (kaeti neile toidulaud, nendega kõneldi, viidi tare peale ande, köeti saun)
sarnaneva täiskasvanu kujunemisena, on elav organism tegelikult organism kogu oma elutsükli jooksul, viljastunud munarakust täiskasvanuni, mitte ainult lühikese aja jooksul sellest tsüklist." Suurem osa entsüklopeediaid ja inimembrüolooge jagavad seda seisukohta. Sellest seisukohast vaadates on lootel kui inimesel õigus elule, ning abort rikub seda õigust. Abordipooldajad tõmbaksid aga eraldusjoone inimisiku ning lihtsalt individuaalse inimorganismi vahele. Näiteks Ameerika kirjanik ja filosoofiaprofessor Mary Ann Warren leiab, et isikuks olemine nõuab eneseteadvuse olemasolu, võimet olla ratsionaalne ning suhelda teistega; lootel puuduvad kõik antud omadused. Säärase definitsiooni vastased leiavad, et see peaks ka kõigi vastsündinute või koomas viibivate inimeste isiku staatuse kustutama. Mõned abordivastased väidavad ka, et kui on ebaselge, kas lootel on õigus elule, siis abordi
keisri õigusele, läheb ta ajalukku kui Rooma impeeriumi riigikirik ja Rooma õigustraditsiooni edasikandjast. Kiriku ja usu arengujooni 1. Ristiusu teke ja esiaeg Ristiusu teke jääb meie ajaarvamise algusse ning erinevate kultuuride mõjuvälja. Sõna "kristlane" kasutati esimest korda Antiookias. Kristluse lähtekohad: · judaism (koos sellele omase messiaootusega) · messiaootuse ülekandmine inimisiku ja jumala suhete valdkonda · messiaootuse seostamine konkreetsete ajaloosündmustega · idamaiste usundite mõjutused · hellenistlik filosoofia Algkristlus levis esmalt õigusteta alamkihtide seas, pakkudes lootusetu olukorra vaimset mõtestatust ja lohutust, kuid kristlus ei taotlenud ühiskonna vägivaldset muutmist, vaid jutlustas eelkõige rahust ning leppimisest. Algkirik väitis, et rahu (rahulolu) ei ole võimalik saada (juudi kombel) kõigi seaduste range täitmisega (49.a
Machiavelli mõju all (jutustuste kaudu). Machiavellism ongi ideeline värving, millega Shakespeare tihti toonitab oma teoseid. Michelangelo ,,Viimne kohtupäev", maalis selle umbes 1540. pärast Rafaeli ja Da Vinci harmoonilisi teoseid näitas tema moonutatud inimloomust, mis vääribki üksnes kohtupinki. See ,,Viimne kohtupäev" ei ole ilmtingimata kiriku usuõpetuse illustreering, vaid et renessansi ideaalid on osutunud kättesaamatuks. Inimisiku suuruse vastandab absoluudi suurusele inimene võib olla kuitahes suur ja võimas, viimasel kohtupäeval on ta peata olekus, hale jne. Kogu see inimlik suurus langeb nagu mask, ta seisab oma haleduses iga inimene on tegelikult oma olemuse pale. Jõuab samasse punkti kui Machiavelli. Callot prantsuse graafik, kes läks ajalukku commedia dell'arte gravüüride järgi, joonistas neid väga palju üles. Vähem on teada, et ta maalis väga palju sõja- ja lagingustseene, ka argielust. Tema
omavahel seotud grupid (kompleksid). Iga sõna, mis puudutas kompleksi, põhjustas viivitusega vastuse." (HALL& NORDBY 2007:36-37) Sel moel on vältimatu järeldus, et psüühika pole mitte homogeenne üksus, vaid pigem omavahel seotud üksikosade kogum, millist vaadet kaitses Jungi ülapool diskussioonis Bultmanniga. Sellist Jungi arusaama on tähtis mõista, kuna tema teoloogia hargneb samas võtmes. Kõrvutades inimisiku ja selle kompleksidega jumaliku Triniteedi, leiab Jung, et selle kolm isikut on samuti kompleksid. Täpsustuseks võiks lisada jungilikku mõtteliini järgides, et Kristuse maa peal viibimise aegu kujutasid sõna otseses mõttes ,,komplekse" Isa ja Püha Vaim, kuna Kristus ,,teadliku minana" oli temale enesele ja kõigile teistele nähtav, arusaadav ning paiknes siinpoolsuses, mitte transtsendentsis - teadvustamatuses. Ülesvõtmise ning Püha Vaimu
annaabi.ee 
