väike-konnakotkas (Aquila pomarina) madukotkas (Circaetus gallicus). Eestis nimetatakse kotkaks paljusid liike, kes tegelikult ei ole lähisugulased. Sama perekonna alla kuuluvad siin vaid kaljukotkas ja konnakotkad. Kotka nimetus tuleb ilmselt vanemast soome keelest, kus „kotkas” tähendab kõverdunud naela otsa ja viitab nokakujule. Kaljukotkas Kodupaik. Kaljukotka nägemine looduses on õnnelik juhus – ta on tuntud rahuarmastaja ja hoiab inimasulatest eemale. Eestis elavad kaljukotkad esindavad unikaalset asurkonda, pesitsedes siin kaljude ja mägede asemel üksikutel soosaartel ja rabaservadel kasvavatel toekamatel puudel. Kaljukotka lemmikpuu on kahtlemata mänd, kuid ta võib pesa ehitada ka kuusele või haavale. Kaljukotkas ei rända, aga noorlinde võib siiski hulkumas näha. Sügisel ja talvel laiendavad kaljukotkad oma jahialasid, siis teevad ka vanalinnud pikemaid retki naabersoodesse. Pereelu
suuda aga keegi täpselt määratleda. Suurimetajatest on Eestis kõige rohkem metskitsi (üle 55 tuhande isendi). Arvukuselt teisel kohal on halljänes ja valgejänes. Mõlemad liigid on esindatud üle 20 tuhande isendiga. Eesti metsadele on iseloomulikud veel metssiga, põder ja pruunkaru. Haruldased ei ole ka rebane ning kährk. Loomakasvatajate probleemiks on aga alati olnud meie metsades elutsevad hundid. Imetajaid võime leida kõikjalt: metsast, avamaastikult, siseveekogudest, merest ja inimasulatest. Eesti arvukates siseveekogudes kohtame saarmast, ondatrat ja kobrast. Läänemeres elavad hallhüljes ning viigerhüljes. K Saarmas - Elab veekogude ääres. Eelistab järskude kallaste ning piisavate varjevõimalustega jõgesid, mis ka talvel on osaliselt jäävabad. Võib elada ka järvede kallastel. Saarmad elavad kaldasse uuristatud urus, mille suue avaneb vette. Nad võivad kasutada ka teiste loomade poolt kaevatud urge, mis asuvad veekogu ääres. Ujub ja sukeldub hästi
surnud põhjatsoonid, kallaste kinnikasvamine ja muud ebameeldivused. (9) 2.2 Läänemere peamised probleemid 2.2.1 Eutrofeerumine Läänemere üheks suurimaks probleemiks loetakse kinnikasvamist ehk eutrofeerumist. See on põhjustatud enam kui sajandipikkusest toitainete merre kandumisest (ja pumpamisest) inimtegevuse 7 tagajärjel. Toitained jõuavad merre põllumajandusest (väetamine), tööstusest (reovesi), inimasulatest (kanalisatsioon), metsade raiumisest (pinnase minema uhtumine) jne. Suur toitaine kogus põhjustab vetikate (ka sinivetikate) vohamist ning vähendab vee läbipaistvust. Suurem hulk biomassi tarvitab lagunedes ära vees leiduva hapniku, mistõttu tekivad nö surnud tsoonid, kus enam miski elada ei saa. (7) 2.2.2 Kemikaalid Läänemeres Radioaktiivsed ained on jõudnud merre näiteks eelmise sajandi viiekümnendatel ja kuuekümnendatel
Suurimetajatest on Eestis kõige rohkem metskitsi (üle 55 tuhande isendi). Arvukuselt teisel kohal on halljänes ja valgejänes. Mõlemad liigid on esindatud üle 20 tuhande isendiga. Eesti metsadele on iseloomulikud veel metssiga, põder ja pruunkaru. Haruldased ei ole ka rebane ning kährik. Loomakasvatajate probleemiks on aga alati olnud meie metsades elutsevad hundid. Imetajaid võime leida kõikjalt: metsast, avamaastikult, siseveekogudest, merest ja inimasulatest. Eesti territooriumist on üle 40% kaetud metsadega. See loob küllaldaselt häid võimalusi suurimetajate (põder, pruunkaru, ilves, metskits jt.) elupaikadeks. Rohukamara ja puhmaste vahel leiavad omale elupaiga mitmed pisiimetajad. Osa neist kaevub maapinnasesse meisterdades endale väiksemaid või suuremaid urgusid (mutt, vesirott). Urus elavad ka mäger ja rebane. Inimtekkelised avamaastikud on soodustanud põld-uruhiire, pisihiire, juttselg- hiire ja kivinugise levikut
pea ka Aafrikast välja: kõigepealt koloniseerides Euraasia 125000-60000 aastat tagasi, Australia umbes 40000 aastat tagasi, Ameerika mandri 15000 aastat tagasi, ja kaugemad saared nagu Hawaii, Lihavõtte saared, Madagaskari ja Uus-Meremaa ajavahemikus 300-1280 eKr. [6] Miks jäid aga inimesed mõnesse kohta pikemaks ajaks peatuma hüljates oma nomaadliku eluviisi ja jäädes paikseks? Kuidas arenesid esimestest inimasulatest esimesed linnad ja linnriigid ja mis on neist tänaseks saanud? Kuigi linnalise eluviisi algatajateks peetakse sumereid, küündib linnalise eluviisi algus tegelikult tagasi ligi 10000 aasta tagusesse aega kes sumeritest ette jõudsid? [1:5] Sealsamas teoses on öeldud, et linna ja riigi piirid olid mõisteliselt üsna hägused ning omavahel väga tihedalt seotud. Seepärast kutsutakse neid tihti ka linnriikideks, nagu tänapäeval on nendeks näiteks Vatikan, Monaco, San Marino ja Singapur
annaabi.ee 
