Vormieksperimendid. Kõlamaagia. Suur tähelepanu osutati luule meloodilisusele ja musikaalsusele, sest muusika oli sümbolistide jaoks kõige ülevam. Sellepärast uuendati ka luulekeelt. Võeti kasutusele vabavärss. Sümb luule on tihtipeale pessimistlik, kantud pessimistlikust filosoofiast. luuletajate sümbolid vihjasid tihti elu mõttetusele, surmale, irratsionaalsetele jõududele, mille mängukanniks inimene on. Ei leppinud väljakujunenud suhtumisega ilusasse ja inetusse. Sümbolistid pidasid oluliseks rõhutada, et kui maailmas ongi midagi püsivat ja absoluutset, siis on see ilu, mida võib näha kõiges ka inetuses, kurjuses, keelatud armastuses ja surmas Armastus on sümb loomingus kirglik ja maine Sümbolistid pöörasid oma tähelepanu nii headusele kui kurjusele, ent kurjus huvitas neid isegi rohkem, sest läbi ajastuse on Saatan olnud põnevam kui jumal. Saatan kehastas sümb arvates
tunnetega. Ometi sai katastroof alguse just Puskini naisest, kellega hakkas avalikult flirtima prantslasest avantürist Georges d`Anthes. Noor naine ei osanud meest tõrjuda ning aadliseltskond, keda Puskin oli oma terava keelega sageli piitsutanud, tundis intriigist pigem heameelt. Puskin, kelle iseloomu põhiomadus oli julgus ning kes hindas oma määrimata nime, kutsus prantslase duellile. Kuid vastane lõi kartma, seletas, et ta oli armunud hoopis Puskini inetusse naiseõesse ning tõestuseks isegi abiellus temaga, muutudes sellega üldiseks seltskonna naerualuseks. Kuid ka Puskini kälimehena ei lõpetanud d`Anthes lähenemiskatseid Puskini naisele ning luuletajale ei jäänud valikut. 8. veebruaril 1837 toimus nende vahel duell. Sama päeva hommikul oli Puskin lõbus ja rahulik, töötas uue jutustuse kallal, määras tööalaseid kohtumisi ta ei valmistunud surema. Vastase kuul tabas teda kõhtu, tekitades luuletajale ülisuuri piinu. 10
Lisaks eelmainitule viis Isadora Duncan tantsu nende inimesteni, kes varem tantsuetendustel ei käinud, ja taastas tantsu maine kunstnike ringkonnas. Kokkuvõte. "Ta on meie ise, enne kui elu õpetab meid "mõistlikuks" (ambitsioonituks) selle suhtes, mida loodame saavutada," on kirjutanud Fernand Divoire. "Ta on meie ise hetkel, mil oleme ühtsed loodusega. Temas on süütus ja nooruslik imestustunne kõige elava suhtes. Tal on kaastunne, mis ei lange valusse ja inetusse, vihkamisse ega kurbusesse. Ta on innukas ja eelkõige julge. Ta lõhub maha ukse isegi siis, kui see tapaks. Ja kuna me kõike seda tunneme, tekitab ta meis tohutu vabanemise, taipamise meie endi võimalustest. Ta õpetab meid hinda mitte arvestama, vaid vaatama, mida tuleb teha, ja siis see täide viia. Just seetõttu on tema tants paljudele inimestele kui ilmutus, usuline kogemus. See on neid muutnud." (Blair 1986: XII). Isadora on inspireerinud paljusi kirjanikke, kunstnikke ja tantsijaid
peaks tulema uus loominguline suund või siis ulatuslikud muutused. Nõukogude luule aeg saab lihtsalt otsa. ma kardan põldu mida mu lei ole ma karjun metsa mis on minult viidud ma röögin rabasse ja ulun soosse ma mandun tasa kuigi see ei ole tõsi ma olen tõsi aga see on mandumine ma lähen ära aga olen väga siin ma karjun aga mul ei ole karja ning ma ei karju ühel õhtul õhku ei jätku õhku ega jätku raha ma kisan taskurätikuid puruks siia inetusse öösse ja vaikin verininal linn kui miskit nõuab ma võtan sambla ma ei pane teda tasku ma korjan seened aga ma ei anna ära ma lasen karu ma kasvatan ta pojad ma lasen jänese ent mul on juba müts maa võtab minu ja maa annab mulle ma võtan maa ma võtan oma maa ma aevan keldrimüürid üles ma kaevan kaua ma kaevan lihtsalt ühe augu ning ma kordan Oma Tegu ma kaevan kaevu kaevan kivi välja kaevan kole suured käigud ma viskan õngekonksu pilve taha saan saagiks taevasäga
jõudnud; vaevalt võis nende orkestris eraldada mõnda viletsat ribekat * kunsti lapseeast, millel võis mängida ainult re-la-mi'd. Narride paavsti ümber aga esinesid kõik selle ajastu muusika rikkused täieliku kakofooniana. Siin oli tiiskant-, alt- ja tenorribekasid, igasugu flööte ja vaskpille. Küllap meie lugejad mäletavad, et see oli Gringoire'i orkester. Raske on kujutleda seda uhkuse ja õndsuse ilmet, mis Paleest Greve'i platsile tulles Quasimodo kurba ja inetusse näkku oli ilmunud. Esmakordselt oma elus maites 64 ta rahuldatud enesearmastuse mõnu. Siiamaani oli a tundnud ainult alandust, põlgust oma elujärje pärast, 'älkust oma isiku vastu. Kurt, nagu ta oli, maitses ta üüd tõelise paavstina selle rahvamassi poolehoiuaval-usi, keda ta vihkas sellepärast, et see teda vihkas. Mis ellest, et ta kogudus koosnes narridest, santidest, varastest ja kerjustest! See oli ikkagi rahvas, tema aga võimukandja
annaabi.ee 
