(Fogelholm jt 1995: 101). 1.2. Vaimne tervis Inimese psüühiline tervis koosneb kahest komponendist: negatiivsest ja positiivsest. Negatiivse komponendi osad on ängistus, masendus ja kindlasti ka muud stressiga kaasnevad emotsionaalsed seisundid. Positiivsed pooled on usk oma võimetesse, enesehinnang ning positiivsed tunded. (Fogelholm jt 1995: 101). Katsed, mis on tehtud seoses depressiooni ja liikumisega, on näidanud, et depressioon on seotud füüsilise inaktiivsusega. Suhet depressiooni ja liikumise vahel ei ole aga siiski veel suudetud senistes epidemioloogilistes uurimustes näidata. (Fogelholm jt 1995: 101). Katri Merisalu on öelnud: “Leia oma motivatsioon! Et plaanist kinni pidada, siis peaksid endalt küsima – miks Sa tahaksid aktiivsemaks muutuda? Et näha parem välja? Leevendada valusid? Kaotada kaalu? Saada tugevamaks? Nautida rohkem aega oma lastelastega?” (Merisalu 2012). 4 2
hüpertroofia, teised jälle üpris kaudsed ja mittespetsiifilised, nagu näiteks toime meeleolule. Liikumine on seega osaliselt põhiabinõu ja osaliselt lisaabinõu soovitud tulemuste saavutamiseks. (Veigel, 2014) Regulaarne liikumine parandab ja säilitab südame töövõimet. Mõõduka intensiivsusega koormus tõstab südame löögimahtu ja maksimaalset minutimahtu. Seega on liikumisel palju häid toimeid elundsüsteemidele, kuid samas on treenimine ka üks peamisi abinõusid vananemise ja inaktiivsusega kaasneva osteporoosi ning sellest tingitud luumurdude ennetamiseks. (Landõr, 2016) 1.1 Treenides ennetatavad südamehaigused 1.1.1 Tromboos Tromboos on veresoone ummistus, mis on põhjustatud verehüübimisest veresoone siseselt. See juhtub, kui verehüüve e. tromb blokeerib verevoolu veenis või arteris, takistades või lõpetades selle täielikult. Tromb võib tekkida vereringe erinevates osades. On kaks peamist
koormavat kehalist tegevust. Luude tugevuse säilitamiseks täiskasvanul piisab keharaskust kandvast aktiivsest liikumisest, kuid lihasmassi suurendamine nõuab spetsiaalset jõutreeningut. Regulaarne liikumine parandab ja säilitab südame töövõimet. Mõõduka intensiivsusega koormus tõstab südame löögimahtu ja maksimaalset minutimahtu. Seega on liikumisel palju häid toimeid elundsüsteemidele, kuid samas on liikumine ka üks peamisi abinõusid vananemise ja inaktiivsusega kaasneva osteporoosi ning sellest tingitud luumurdude ennetamiseks. 2. Kehaline treenitus ja selle vajalikkus. 2014 Rakvere Ametikool Keha on vaja treenida, kasvõi sellepärast, et saavutada head enesetunnet. Lisaks on keha treenimine vajalik hea füüsise hoidmiseks ning hea füüsise puudumisel selle saavutamiseks. Treenitud lihased on ka tugevamad ja lihaste
Tervise seisukohast on tähtsad - glükoositaluvuse ja insuliinitundlikkuse paranemine, - seerumi triglütseriidide sisalduse langus ja - HDL-kolesterooli sisalduse tõus ning rasvkoe - vistseraalse rasva kasutamine. Regulaarne liikumine parandab ja säilitab südame töövõimet. Mõõduka intensiivsusega koormus tõstab südame löögimahtu ja maksimaalset minutimahtu. Seega on liikumisel palju häid toimeid elundsüsteemidele, kuid samas on liikumine ka üks peamisi abinõusid vananemise ja inaktiivsusega kaasneva osteporoosi ning sellest tingitud luumurdude ennetamiseks. 10 11
vähendada ortopeedilisi vaevusi; leevendab ärevust, rahutust, depressiooni ja uneprobleeme; parandab elukvaliteeti (Vikipeedia 2015 sv kehaline aktiivsus). Regulaarne füüsiline aktiivsus parandab ja säilitab südame töövõimet. Piisava intensiivsusega koormus tõstab südame löögimahtu ja maksimaalset minutimahtu. Seega on liikumisel palju häid toimeid organismi elundsüsteemidele, kuid samas on kehaline aktiivsus ka üks peamisi abinõusid vananemise ja inaktiivsusega kaasneva 7 osteporoosi ning sellest tingitud luumurdude ennetamiseks (Liikumise tähtsus tervisele…: 2014). 1.4 Kehalise aktiivsuse ohud Kehaline aktiivsus on tähtis tervise ja enesetunde seisukohast. Lisaks kõigele positiivsele, mis kehalise aktiivsusega kaasneb, on treenimisel ka ohte. Treenimise ohud tulenevad sellest, et treeningu iseloom on igas vanuserühmas erinev (Jalak, Rein. 2006: 8). Kehalise aktiivsuse suurim oht on ületreening
komponente, mida nad ise pole mutatsiooni tõttu suutelised sünteesima. Teadlased kiiritasid seene spoore röntgenkiirtega ja UV-kiirgusega, mis põhjustavad mutatsioone ja saidki mutante, kes vajasid kasvukeskkonda teatud komponenti (kas mõnda aminohapet, vitamiini või nukleotiidi). Kombineerides geneetilist analüüsi biokeemiliste uuringutega ilmnes, et paljudel juhtudel seostus uuritav mutatsioon teatava ensüümi inaktiivsusega. 1958. aastal said Beadle ja Tatum seose "üks geen üks ensüüm" väljaselgitamise eest Nobeli preemia. Hiljem muutus see kontseptsioon molekulaargeneetika keskseks seisukohaks. 11.5. Strukturaalne geenikontseptsioon Kuni 1940-ndate aastateni käsitleti geeni kui jagamatut üksust: rekombinatsioon toimub geenide vahel, kuid mitte geenide siseselt. Samuti peeti geeni kõige väiksemaks üksuseks, kus saab tekkida mutatsioon. Hiljem leiti, et geneetilise materjali kõige
komponente, mida nad ise pole mutatsiooni tõttu suutelised sünteesima. Teadlased kiiritasid seene spoore röntgenkiirtega ja UV-kiirgusega, mis põhjustavad mutatsioone ja saidki mutante, kes vajasid kasvukeskkonda teatud komponenti (kas mõnda aminohapet, vitamiini või nukleotiidi). Kombineerides geneetilist analüüsi biokeemiliste uuringutega ilmnes, et paljudel juhtudel seostus uuritav mutatsioon teatava ensüümi inaktiivsusega. 1958. aastal said Beadle ja Tatum seose "üks geen üks ensüüm" väljaselgitamise eest Nobeli preemia. Hiljem muutus see kontseptsioon molekulaargeneetika keskseks seisukohaks. Üks geen üks polüpeptiid Üsna varsti selgus, et paljud ensüümid koosnevad mitmetest erinevatest polüpeptiididest. Selle tulemusena täpsustati geeni definitsiooni, mis põhineb seosel "üks geen üks polüpeptiid". Näiteks E. coli trüptofaani
komponente, mida nad ise pole mutatsiooni tõttu suutelised sünteesima. Teadlased kiiritasid seene spoore röntgenkiirtega ja UV-kiirgusega, mis põhjustavad mutatsioone ja saidki mutante, kes vajasid kasvukeskkonda teatud komponenti (kas mõnda aminohapet, vitamiini või nukleotiidi). Kombineerides geneetilist analüüsi biokeemiliste uuringutega ilmnes, et paljudel juhtudel seostus uuritav mutatsioon teatava ensüümi inaktiivsusega. 1958. aastal said Beadle ja Tatum seose "üks geen üks ensüüm" väljaselgitamise eest Nobeli preemia. Hiljem muutus see kontseptsioon molekulaargeneetika keskseks seisukohaks. Üks geen üks polüpeptiid Üsna varsti selgus, et paljud ensüümid koosnevad mitmetest erinevatest polüpeptiididest. Selle tulemusena täpsustati geeni definitsiooni, mis põhineb seosel "üks geen üks polüpeptiid". Näiteks E. coli trüptofaani
annaabi.ee 
