Seda teavad ameeriklased kõige paremini. Nemad tapavad autodega rohkem inimesi kui ühes eurooplastega Maailmasõda pidades ja nemad ehitavad kahesajakordseid maju, aga oma hinge ja vaimu ankrupõhja otsivad ,,kristlikust teadusest". Nagu inimlik teadus muutus absoluutsest relatiivseks, samuti sündis ka inimliku kõlbelisusega. Inimmõistus lõi kategoorilise imperatiivi, aga see langes või paindus ühes teiste taladega, milledele tugenes inimlik teadus. Kategoorilisest imperatiivist sai parimal korral harilik imperatiiv, mis polnud enam käsuks kogu inimkonnale, vaid ainult käskijale endale. Samuti sündis kirjanduses ja kunstis. Inimene uuris läbi vana Kreeka ja Rooma loomingu, niipalju kui teda leiti säilinuna, ja järeldas sellest kindlad juhtnöörid, milline peab olema eeskujulik teos, mis on ära seletatud klassikaline. Ja Euroopas leidus küllalt annet, veel enam aga lihtsat nutikust, et luua klassikalist.
võttis lühidalt kokku tema radikaalse filosoofia põhialused.1867.aastal avaldas Marx „Kapitali“ esimese köite, mis ajapikku muutis tervet maailma. Tänapäeva maailmale on „Kapitali“ kolm köidet avaldanud tohutut mõju.Marx ühendas neis oma jõulise ja leidliku mõistuse ning väsimatu uurimis – ja õppimisvõime. Oma 1843.aastal avaldatud Hegeli õigusfilosoofia kriitikas räägib Marx Kanti eeskujul ühest „kategoorilisest imperatiivist“, mis näeb nimelt ette „teha lõpp mis tahes oludele, miles inimene on alandatud, orjastatatud, hüljatud, põlastusväärne olend“.See lause näitab, et Marxi jaoks ei ole tähtis mitte ainult teaduslik tõde ja „inimese väljumine omasüülisest alaealisusest“, millest rääkis valgustaja Kant.Talle on tähtis inimese igakülgne vabanemine ehk „emantsipatsioon“.Just selline vabanemine on Marxi jaoks ka teadusliku tõe eeltingimuseks, sest inimese saatuse
Sageli nähakse selles teiste inimlike vooruste (nagu heasoovlikkus) alavääristamisena. Küsitavad on Kanti eetikasüsteemis ka vabaduse seostamine enesevalitsemise ja enesele seaduseandmisega ning praktiline vajadus mõtelda, et moraali tingimuseks peab olema õiglane jumal. Kant ei lähtunud (aristotellikust) inimolemise eesmärgist, vaid puhtas mõistuses aprioorselt antud kõlblusseadusest, kategoorilisest imperatiivist. See ei olnud vaatlusele ja kogemusele toetuv empiiriline reegel (nagu natuur-loomuõiguslastel), vaid niisugune mõistusseadus, mis oma olemuselt on inimesele kohustuslik (sic volo, sic iubeo nii ma tahan, nõnda ma käsin) ja samas sõltumatu mistahes õigustustest. Kategooriline imperatiiv vastandub hüpoteetilisele imperatiivile. H-I. sisaldab käsku, mis on kohane üksnes mõne eelduse (soovi või kava) seisukohalt: "Kui sa tahad näida metseenina,
-) On teinud pattu pühavaimu vastu ehk teinud ainsat pattu, mida ei anta andeks. * Ta põetas oma naist ning sel ajal kui naine oli alles erus, elas ta kokku oma teenijannaga ning Sörin oligi selle teenijanna poeg. * Sörin õpis algselt teoloogiat ja oli huvitatud teatrist kümme aastat nautis elu ja ülikooli ning lõpetas ülikooli alles siis kui ta isa 84 aastaselt suri. * Ta uskus, et kui keegi on kahekümne aastane ning pole aru saanud ühest kategoorilisest imperatiivist ehk naudingust, oled sa juba vana naine. * Ta kihlus, kuid katkestas selle ning ütles, et ta pole tohtinud kunagi kihluda. Ütles veel: "Paljud mehed on saanud geeniusteks tänu tütarlapsele, paljud mehed on saanud kangelasteks tänu tütarlapsele, paljud mehed on saanud poeetideks tänu tütarlapsele, paljud mehed on saanud pühakuteks tänu tütarlapsele; aga kes on saanud tõeliselt geeniuseks, kangelaseks, poeediks või pühakuks tänu tütarlapsele, kellest sai tema naine? ...
järgida. "Du kannst denn du sollst!" (suudad, siis pead). Praktiline mõistus sunnib meid tahtevabaduse kui tõsiasjaga arvestama. Teoreetiline mõistus ei suuda kunagi tõestada, et meil on tahtevabadus. Teatud seaduse paljas vorm pole meeltele objektiks. Tänu sellele, et meie tahe on saanud kategoorilise imperatiivi puhul puhta vormi (mitte seotud objektiga), suudab me tahe tegutseda sõltumata ilmingute seadustest ja kausaalsusest. Tahe, mis lähtub kategoorilisest imperatiivist, peab olema vaba. Eetilisel seadusel on mõte vaid siis, kui tegutseja saaks vabalt otsustada. Kausaalsus kehtib vaid asjade kui ilmingute ja subjekti suhtes. Asjade suhtes iseeneses (ding an sich) kausaalsus ei maksa. Sedavõrd kuivõrd inimene on iseenesest teadlik, on ta võimeline vaatlema ajalistele tingimustele mitteallutatuna. Eetilises seaduses seisame kõrgemal asjade kui ilmingute sfäärist. Eetika
annaabi.ee 
