mõistusest tarkus,teadmine, mõistlikkus; 2) eetilised tahte ja karakteri voorused mehisus, tasakaalukus, suuremeelsus, lahkus, avameelsus, õiglus, sõprus. Kant (1724-1804) ütleb, et moraal on meie tahte toode. Praktiline mõistus tahab,et inimene oleks moraalne. Kant sõnastab oma kõlblusseaduse kategoorilise imperatiivina. Kategooriline imperatiiv dikteerib põhimõtte, mis on absoluutne ja tingimusteta. Kant asetab imperatiivi sõnastusse nõudmise elada looduslähedaselt, pidada lugu endast ja kõigist teistest, hüljata "ihnsus ja võlts alandlikkus". Eriti vajalik on ausameelsus, sest valelikkus teeb võimatuks suhtlemise inimeste vahel. Kant heidab kõrvale seisuslikud traditsioonid ja eelarvamused, ignoreerib erinevusi ja vaheseinu seisuste vahel, kuulutab välja
mõistusest tarkus,teadmine, mõistlikkus; 2) eetilised tahte ja karakteri voorused mehisus, tasakaalukus, suuremeelsus, lahkus, avameelsus, õiglus, sõprus. Kant (1724-1804) ütleb, et moraal on meie tahte toode. Praktiline mõistus tahab,et inimene oleks moraalne. Kant sõnastab oma kõlblusseaduse kategoorilise imperatiivina. Kategooriline imperatiiv dikteerib põhimõtte, mis on absoluutne ja tingimusteta. Kant asetab imperatiivi sõnastusse nõudmise elada looduslähedaselt, pidada lugu endast ja kõigist teistest, hüljata "ihnsus ja võlts alandlikkus". Eriti vajalik on ausameelsus, sest valelikkus teeb võimatuks suhtlemise inimeste vahel. Kant heidab kõrvale seisuslikud traditsioonid ja eelarvamused, ignoreerib erinevusi ja vaheseinu seisuste vahel, kuulutab välja
Kanti õpetus mõistuse vasturääkivusest (antinoomia) pani saksa filosoofias aluse dialektikale. Kanti filosoofia teine osa on eetika, praktilise mõistuse sfäär, mille allikad, erinevalt teoreetilistest („puhtast“) mõistusest, on vabadus, jumal ja hinge surematus. Inimene kuulub ühelt poolt nähtumuste maailma, aga teiselt poolt on ta „asi iseeneses“ , looduse paratamatusest väljaspool ning saavutab vabaduse. Tõelise kõlbluse nõuded esitas Kant kategoorilise imperatiivina, ta tunnistas kõlblasteks ainult need teod, mid ajendab austus kõlblusseaduse vastu. Inimeses tuleb Kanti arvates alati näha eesmärki, mitte vahendit. Kanti filosoofiasüsteemi kolmas osa kästitleb esteetilst suhtumist ja reflekteerivat otsustusvõimet, mis väljendab looduse otstarbekust. Kant põhjendas esimesena, kuid müstifitseeritud vormis, inimteadvuse aktiivset loomust ning püstitas tunnetusteooria ning eetika probleeme, mis on oluliselt mõjutanud filosoofilise mõtte arengut
6 Keelekasutusmallid: 1) Absoluut. 2) Pealesurutud piirangud - sõnad või fraasid, mis jätavad mulje, et teil ei ole teist valikut. 3) Pealesurutud väärtushinnangud. Pealesurutud piirangud: 1) Alaliik «ma ei suuda» ja «see on võimatu» määratleb tegelikkust sellisena, et teatud valikuvariandid on absoluutselt välistatud. 2) Alaliik «peab, peaks» ja «tuleks» mõjub sageli moraalse imperatiivina. Keelekasutusmallid, mis moonutavad tegelikkust: 1) Põhjusatagajärje vead - üks inimene võib tekitada teises teatud tundeid, ilma et tollel oleks võimalus oma reaktsiooni mõjutada. 2) Mõtete lugemine - viitab kõneleja veendumusele, et üks inimene on võimeline ilma otsese vestluseta aru saama, mida teine mõtleb või tunneb. 3) Eeldused - lause osad, mis peavad vastama tõele, et väide kehtiks.
juured on transtsendentaalsuses · Kanti järgi on moraali põhjus moraalis eneses ning ei ole vajadust empiiriliseks seletuseks · Kant väidab, et teadmine on vaid üks osa meie käitumise ilmnemisest oluline on küsimus, mida ma pean tegema · Moraal on jäägitult üldine ja paratamatu moraali alus säilib muutumatuna, moraal ei vaja kogemusel põhinevat kinnitust. Kant esitab oma moraalifilosoofia kategoorilise imperatiivina ta on kategooriline, sest see on absoluutne ja tingimusteta: "toimi nii, et sinu toimimise maksiim võiks saada üldise seadusandluse printsiibiks" · Teo tagajärjed ei ole olulised mis need ka ei oleks, moraalne positsioon ei muutu sellest · Kategooriline imperatiiv kohustab tahet Kanti järgi on inimeses 2 poolt: mõistuslik pool, millest tuleneb moraalne tahe ja psühholoogiliste juhusejõudude valitsev pool, mis peaks esimesele kuuletuma
enam kui seda on vaja mõne suurrahva juures või vaiksemas olundis. On selge, et eestlus püsib vaid nii kaua, kui Eesti maa on eesti põllumehe käes, tugevalt tema käes. See on aabitsatõde, see on meie rahvuslik aksioom, mille eest võitlesid vene ajal C. R. Jakobson ja Jaan Tõnisson, aksioom, millest tõmmati julged konsekventsid Vabadussõja järel radikaalse maareformi näol ning mis nagu mingi kategoorilise imperatiivina nõuab alatist tarka ja aktiivset agraarpolitikat, ühtlasi aga ka kasvatuspoliitikat. Tagasivõidetud maa ei tohi minna võõraste kätte ega tohi eestlane kunagi tüdida, võõrduda maast, lakata maad austamast. Selleks peab olema meie talu tugev ja terve — mitte niipalju põhjalikku ümberhindamist vajava kapitali tasuvuse mõttes, vaid selles esijoones ajakohaselt inimväärse korraliku äraelamise võimaldamise mõttes, — tühjalt ja
oletab olude ümberloomist, füüsilise kausaalsuse katkimurdmist, eesmärke ja sihte, mis on inimese e n d a seatud, mis antud loodusraamidest üle ulatuvad. Kõlblust ei saa mõõta tavaliste teaduste mõõdupuudega, kõlblus põhineb väärtusotsustustel (samas). Inimlikkuse ehk kõlbluse ehk headuse sisu on läbi aegade samaks jäänud. Me võime seda sõnastada näiteks Platoni kardinaalvoorustena (mõõdukus, mehisus, mõistlikkus ja õiglus) või Kanti kategoorilise imperatiivina (kohustusena iseenda suhtes ja teiste suhtes) või ka nüüdisaja individuaalsete ja sotsiaalsete väärtustena. Tarvis on loomusundisid heita enese alla, mõistuse käsu alla (enesevalitsus, puhtus, sisemine vabadus), tarvis on sisemist kooskõla iseendaga, oma aadetega (tõde või tõelikkus), tarvis on teistele lubada, mida eneselegi (õiglus), tarvis on teiste õnnest ja rõõmust rõõmu tunda (heatahtlikkus), õpetab Peeter Põld. Valikuvabadus
annaabi.ee 
