loomulikuks immuunsuseks ja omandatud immuunsuseks. Kaasasündinud immuunsus on organismi bioloogilisest eripärast tulenev vastupanuvõime haigustekitajatele ning see pärandub liigi kõikidele isenditele. Sellepärast on inimesed immuunsed näiteks koera katku suhtes. Kaasasündinud immuunsus toimib organismis väga kiiresti ning korraga paljudele haigustekitajatele. Mitmesuguste valgeliblede reaktsioone haigustekitajatele nimetatakse immuunvastuseks. Peamised immuunsüsteemi esmases vastuses osalevad valgelibled on õgirakud ja tapjarakud. Kuna nakkuse kohas tekib valgeliblesid ligitõmbavaid aineid, suureneb õgirakkude ja tapjarakkude hulk vigastuskohas kiiresti ning luuüdis hakatakse tootma rohkem valgeliblesid. Et valgelibled jõuaksid sihtkohta, peab suurenema verevool. See põhjustab temperatuuri tõusu, punetust ja valu. Sissetungijaid hävitatakse valimatult: nad süüakse või
nahk (epiteelrakkude tihe paiknemine hoiab nt ära võõrorganismide sisenemise kehasse)). Selle pärast tekivadki põletikud tavaliselt nahal. Nt hävitab mao happeline keskkond organismi toiduga sisenenud võõrorganismid (normaalse mao talitluse korral). Lümfotsüüte on väga erinevaid (granulotsüüdid, agranulotsüüdid jne) ning neil on erinevad ülesanded, kuigi põhimõte on sama- hävitada haigustekitaja. Valgevereliblede reaktsioone haigustekitajatele nim immuunvastuseks. Valgeverelibled küpsevad üldiselt tüümuses. Eristatakse omandatud ja kaasasündinud immuunsust. Kaasasündinud immuunvastuse omadused on: see käivitub kiiresti, hävitab suurema osa haigustekitajast, tunneb haigustekitajat põhitüübi järgi (nt bakter, viirus, algloom või seen) kuid mitte spetsiifiliselt ning kaasasündinud immuunsusel puudub mälu. Omandatud immuunsuse omadused: see käivitub aeglasemalt, hävitab haigustekitajaid infektsiooni lõppfaasis, tunneb
veresooni ja ainult neile mõeldud liikumisteid-lümfisooni. Immuunrakud leiavad tee lümfisõlme, sest lümfisooned toodavad molekule, mis annavad endast märku. Lümfisõlmedes, kus immuunrakud kohtuvad, kasutavad nad info vahetamiseks paljusid erinevaid molekule. Neid molekule nimetatakse tsütokiinideks. Immuunrakkude rünnakut haigustekitajate kehast eemaldamiseks nimetatakse immuunvastuseks. Immuunsüsteem on võimeline mitte ainult käigusolevat immuunvastust vaigistama, vaid ka mittevajaliku vastuse kujunemist ennetama. Immuunsüsteem tagab kehale äärmiselt usaldusväärse kaitsesüsteemi. See on mehitatud spetsialiseerunud rakkudega, varustatud keerulise suhtlemissüsteemiga ja relvastatud, näiteks antikehadega. Immuunsüsteemil on ka võime olla salliv, mis tähendab, et ta ei ründa oma keha
Sinusoidid e mittepidavad kapillaarid (nt maksas ja põrnas) – nii endoteelikiht kui ka basaalmembraan katkendlik, mis tagab makromolekulidele kerge liikumise kudede ja vere vahel (sinusoididel ebakorrapärasem ja suurem valendik kui teistel kapillaaridel) IMMUUNSÜSTEEMI ISELOOMUSTUS Immuunsüsteemi moodustavad spetsiifilise immuunvastuse aktivatsioonil osalevad rakud, koed ja organid Immuunvastuseks nimetatakse immuunsüsteemi rakuliste ja humoraalsete komponentide hästi koordineeritud aktivatsiooniahelat reageerimaks kehavõõrastele struktuuridele, mis võivad olla nii organismi sattunud (nt mikroorganismid) kui ka organismis endas tekkinud (nt kasvajarakud) Lümfoidsüsteemi immuunvastuse efektorrakkudeks on lümfotsüüdid Immuunsüsteemi kudede ja organite hulka kuuluvad luuüdi, tüümus, põrn, lümfisõlmed, paljudes organites ka
MHC I klassi molekulide ekspressiooni suurendavad INF-alfa, INF-beeta, INF-gamma ja TNF. Kontrollimatu MHC II ekspressioon rakkude pinnal võib põhjustada autoimmuunseid haigusi. (Meditsiiniline mikrobioloogia I osa, lk. 181). HLA geenid paiknevad 6. kromosoomis ja kodeerivad kolme klassi molekule (HLA I-III). HLA III geenid kodeerivad mõningaid komplemendi komponente, kuumašoki valke ja TNF. Erinevad HLA alleelid määravad indiviidi võime immuunvastuseks, vastuvõtu või resistentsuse nakkushaigustele, autoimmuunhaigustele ja allergiatele. Iga inimene saab kummaltki vanemalt ühe HLA geenikompleksi => genoomis on 2 HLA kompleksi, ning HLA geenid avalduvad kodominantselt. St igal indiviidil ekspresseeruvad mõlemad, nii emalt kui ka isalt saadud HLA geeni haplotüübid. Üks HLA kompleks sisaldab mitmeid geenilookusi. I klassi geenide lookus sisaldab klassikaliste A, B, C ja mitteklasikaliste E, F, G, H geenide lookusi
raske ahel (α, eeta) 300 / ˃ 100 9/8 - Hiirel ja inimesel tuleb toota 106 erinevat antikeha. - V – variaabel geenid - C – konstantsed geenid - antikeha tekib, kui veres on antigeen. Antikeha tekkeks peab antigeen minema rakku, kus see lagundatakse, tükid viiakse raku pinnale MHC kompleksiga. - MHC on koesobivuskompleks klass. Esineb kõikide somaatiliste rakkude pinnal. Paljunema hakkavad lümfotsüüdid, mis on parimaks immuunvastuseks. - 1 lümfotsüüt = 1 tüüpi antikeha - spetsiifilisus tekib somaatilise rekombinatsiooni tulemusena - J segment on variaabeli kõige varieeruvam koht Lambda perekond Konstantne osa (suurem enamus sellest geenist) ja teise osa (embrüonaalne) vahel on J-osa (join). Variaabelgeene on väga palju. J-segment on introni abil ühendatud konstantse osaga. Somaatiline rekombinatsioon toimub erinevalt (konservatiivne koht- spetsiifiline protsess, sünteesitakse mRNA).
annaabi.ee 
