Heterokromatiini-seoseline repression toimub telomeeridel, kus erinevad valgud, mis interakteeruvad üksteisega ja histoonide H3 ja H4 hüpoatsetüleeritud N- terminustega, moodustavad neis alades represseeriva kromatiini struktuuri. Vms. 6 29. Kirjelda DNA struktuuri mõju geenide aktivatsioonile/inhibitsioonile. Jälle ei saa aru, mida siin tahetakse (kas kaksiheeliksi mõju v?) pmst nagu eelmine küsimus... 30. Kirjelda kromatiini immunosadestamismeetodit. Kromatiini immunosadestamine (Chromatin immunopresipitation) võimaldab jälgida valk-DNA interaktsioone üle terve genoomi ning seeläbi võimaldab leida transkriptsioonifaktorite seostumisi in vivo ja seeläbi anlüüsida regulatoorseid võrke. Valk koos kromatiiniga on rakulüsaadis ajutiselt seotud, siis DNA-valk kompleks lõigutakse ja DNA fragmendid seotud uuritava valguga seejärel immunosadestatakse. Siis need DNA lõigud puhastatakse ja leitakse nukleotiidne järjestus
Protsess teostatakse kas kolonnis, kapillaaris, paberil või plaadil. Lahutunud komponendid detekteeritakse füüsikaliste või keemiliste meetoditega. 46. Valkude strukutuuri ja fukntsiooni (valk-valk) interaktsiooni meetodid Valgu molekulaarse struktuuri võib määrata tuumamagnetresonantsi abil Valgu funktsioonide üle võib otsustada tema järjestuse võrdlemisel mõne tuntud funktsiooniga valgu järjestusega Affiinsuskromatograafia ja immunosadestamine võimaldavad leida seostunud valke Valgu funktsiooni uurimisel võib kasutada liitvalke (fusion proteins), samuti võib nende abil valku rakus lokaliseerida. 47.Antikehad ja liitvalgud Antikehade kasutamine molekulaarbioloogias Flourentsmikroskoopia: Väga laialt on levinud rakubioloogias nn. immuunfluorestsentsi meetod, mis põhineb fluorestseeruvat värvainetega konjugeeritud antikehade kasutamisele. Enamlevinud fluorokroomidena antikehade
Protsess teostatakse kas kolonnis, kapillaaris, paberil või plaadil. Lahutunud komponendid detekteeritakse füüsikaliste või keemiliste meetoditega. 43.Valkude struktuuri uurimise meetodid · Valgu molekulaarse struktuuri võib määrata tuumamagnetresonantsi abil · Valgu funktsioonide üle võib otsustada tema järjestuse võrdlemisel mõne tuntud funktsiooniga valgu järjestusega · Affiinsuskromatograafia ja immunosadestamine võimaldavad leida seostunud valke Valgu funktsiooni uurimisel võib kasutada liitvalke (fusion proteins), samuti võib nende abil valku rakus lokaliseerida. 44.Antikehade ja liitvalkude kasutamisvõimalusi molekulaarbioloogias Antikehade kasutamine molekulaarbioloogias Flourentsmikroskoopia: Väga laialt on levinud rakubioloogias nn. immuunfluorestsentsi meetod, mis põhineb fluorestseeruvat värvainetega konjugeeritud antikehade kasutamisele
nukleosoomid. Nukleosoomid on keerdunud solenoidideks (6 nukleosoomi pöördes), moodustades nii filamente. Filamendid omakorda moodustavad silmuseid, mis kinnituvad tuumamaatriksile. 18 silmust keerduvad rosettideks. Ligikaudud 106 rosetti eksisteerib inimese 4. kromosoomi igas kromatiidis. Kromatiini struktuur mõjutab transkriptsiooni otseselt. Mida kondenseeritum kromatiin on, seda raskendatum on transkriptsioon, una vajalikud valgud ei pääse DNA saitidele ligi. Kromatiini immunosadestamine võimaldab jälgida valk-DNA interaktsioone üle terve genoomi ning seeläbi võimaldab leida transkriptsioonifaktorite seostumisi in vivo ja seeläbi anlüüsida regulatoorseid võrke. Valk koos kromatiiniga on rakulüsaadis ajutiselt seotud, DNA-valk kompleks lõigutakse ja DNA fragmendid seotud uuritava valguga seejärel immunosadestatakse. Siis need DNA lõigud puhastatakse ja leitakse nukleotiidne järjestus. Need DNA järjestused peaksid olema seotud uuritava valguga in vivo.
Protsess teostatakse kas kolonnis, kapillaaris, paberil või plaadil. Lahutunud komponendid detekteeritakse füüsikaliste või keemiliste meetoditega. 43.Valkude struktuuri uurimise meetodid · Valgu molekulaarse struktuuri võib määrata tuumamagnetresonantsi abil · Valgu funktsioonide üle võib otsustada tema järjestuse võrdlemisel mõne tuntud funktsiooniga valgu järjestusega · Affiinsuskromatograafia ja immunosadestamine võimaldavad leida seostunud valke Valgu funktsiooni uurimisel võib kasutada liitvalke (fusion proteins), samuti võib nende abil valku rakus lokaliseerida. 44.Antikehade ja liitvalkude kasutamisvõimalusi molekulaarbioloogias -Immunohistokeemia on molekulaarbioloogias üheks tavalisemaks uurimismeetodiks, kus kasutatakse ultraviolettvalguses helendavaid antikehasid, mis kinnituvad kindlate molekulide külge. Näiteks saab
Lahutunud komponendid detekteeritakse füüsikaliste või keemiliste meetoditega. 47. Valkude struktuuri ja funktsiooni (valk-valk interaktsioonide) uurimise meetodid Tamme, loeng 6, slaid 14 • Valgu molekulaarse struktuuri võib määrata tuumamagnetresonantsi abil • Valgu funktsioonide üle võib otsustada tema järjestuse võrdlemisel mõne tuntud funktsiooniga valgu järjestusega • Affiinsuskromatograafia ja immunosadestamine võimaldavad leida seostunud valke Valgu funktsiooni uurimisel võib kasutada liitvalke (fusion proteins), samuti võib nende abil valku rakus lokaliseerida. 48. Antikehade ja liitvalkude kasutamisvõimalusi Tamme, Loeng 6, slaid 16 Antikehade kasutamine molekulaarbioloogias Flourentsmikroskoopia: Väga laialt on levinud rakubioloogias nn. immuunfluorestsentsi meetod, mis põhineb fluorestseeruvat värvainetega konjugeeritud antikehade kasutamisele
Lahutunud komponendid detekteeritakse füüsikaliste või keemiliste meetoditega. 47. Valkude struktuuri ja funktsiooni (valk-valk interaktsioonide) uurimise meetodid Tamme, loeng 6, slaid 14 · Valgu molekulaarse struktuuri võib määrata tuumamagnetresonantsi abil · Valgu funktsioonide üle võib otsustada tema järjestuse võrdlemisel mõne tuntud funktsiooniga valgu järjestusega · Affiinsuskromatograafia ja immunosadestamine võimaldavad leida seostunud valke Valgu funktsiooni uurimisel võib kasutada liitvalke (fusion proteins), samuti võib nende abil valku rakus lokaliseerida. 48. Antikehade ja liitvalkude kasutamisvõimalusi Tamme, Loeng 6, slaid 16 Antikehade kasutamine molekulaarbioloogias Flourentsmikroskoopia: Väga laialt on levinud rakubioloogias nn. immuunfluorestsentsi meetod, mis põhineb fluorestseeruvat värvainetega konjugeeritud antikehade kasutamisele