Mõlema vaktsiini immunogeensus on hea 98% vaktsineeritutel tekkis antikeha kõigi vaktsiinis sisalduvate HPV genotüüpide suhtes Antikehade max taset täheldati uuringutes 7.kuul peale vaktsineerimist, edaspidi see langes, kuid 4-4,5 aastat peale vaktsineerimist jäi kõrgemaks kui naturaalse infektsiooni läbipõdemise järel. Tüdrukutel ja poistel antikehade tase 2x kõrgem võrreldes noorte naistega Uuringud 24-55a naistel on näidanud head immunogeensust ka selles vanusegrupis. Immuunsuse kestus Käesolevani läbi viidud uuringud on näidanud, et esialgselt saavutatud immuunsus kestab vähemalt 8,4 aastat Cervarixi ja 5 aastat Gardasili järgselt Uuringute põhjal peaks immuunsus kestma vähemalt 15 aastat Käimasolevad uuringud on planeeritud hindama vaktsiinide efektiivsust 10 aasta jooksul. Efekti populatsiooni tasemel saab hinnata alles 15-20 aasta pärast. Vaktsiinide kõrvaltoimed Lokaalsed reaktsioonid:
3) Akuutne valu(00132), mis on seotud bioloogilise (infektsioon) kahjuteguriga, millest annab tunnistust enesele keskendumus. Profülaktika Tõhusa vaktsiini väljatöötamist on takistanud piiratud teadmised viiruse bioloogiast ja immunoloogiast, samuti vähesed kogemused immuunkomprimeeritute vaktsineerimisel. Praeguseks on välja töötatud rekombinantne EBV kapsiidi valku glükoproteiini 350 sisaldav vaktsiin, millega korraldatud uuringud on näidanud vaktsiini ohutust ja immunogeensust. Küll ei hoia vaktsiin ära haigestumust, kuid leevendab haiguse kliinilisi sümptomeid (22). Hiljuti Grimmi jt läbiviidud prospektiivne uuring USA üliõpilastel näitas, et glükoproteiin 350 vastaste antikehade hulk seerumis korreleerus pöördvõrdeliselt haiguskulu raskusega (4).See tulemus toetab veelgi uuringus oleva rekombinantse vaktsiini perspektiivikust EBV-infektsiooni profülaktikas. 22. Odumade OA, Hogquist KA, Balfour HH Jr. Progress and problems in understanding and
Antigeensus on võime spetsiifiliselt seonduda BCR-i või TCR-iga (hoolimata kas immuunvastus järgneb). Immunogeensus- võime esile kutsuda spetsiifilise immuunvastuse (humoraalse või rakulisel tasandil). Antigeenid- ained, mis seonduvad antikehadega. Immunogeenid need antigeenid, mis tekitavad immuunvastuse. Head immunogeenid on reeglina makromolekulid (valgud ja suhkrud). Puudulikud immunogeenid on väikesed molekulid hapteenid, selleks et hapteeni immunogeensust tõsta, seotakse ta suuremale kandjale. Immunogeensust mõjutavad faktorid: · Immunogeeni poolt vaadelduna 1. võõraks tunnistamine 2. suurus 3. keemiline koostis 4. füüsikaline seis (natiivne, denatureeritud) 5. sobivus antigeeni protsessinguks (fagotsütoosile allumine ja MHC-le seondumine) · Bioloogilise süsteemi poolt vaadatuna: geneetilised faktorid ja organismi vanus · Antigeeni sisestamise meetodid (kogus, viis, adjuvandid) Mis teeb antigeenist immunogeeni?
puudus/muundunud mingid teatud geenid, mis kodeerivad B- või T-rakkude retseptoreid või on vajalikud APC-del antigeenide esitlemiseks Th-rakkudele), organismi sattumise tee (tugevama immuunvastuse indutseerib immunogeen, mis siseneb subkutaanselt võrreldes intravenoosse või seedesüsteemi- intragastriaalne- kaudse sisenemisega), lisafaktorid (adjuvandid - suurendavad antigeeni immunogeensust, kasutamine on tihtipeale seotud soovimatute kõrvalekalletega nagu põletik ja palavik; vanus - väga noored ja vanurid) doosi suurus, lahustuvus koevedelikes degradeeritavus Üldiselt on immunogeensed antigeenid need molekulid, mis on organismile võõrad, suure molekulmassiga (>10kDa), kompleksse ehitusega, mittelahustuvad koevedelikes, denatureerunud (natiivses vormis pole nii immunogeensed), degradeeritavad (mida kergem on antigeeni
rakus saavad degradeerida ainult L-aminohappeid. Suur, lahustumatu makromolekul on tavaliselt parem immunogeen kui väike molekul (allub paremini fagotsütoosile, protsessingule). Immunoloogiliseks stimuleerimiseks kasutatakse keemilist cross-linki, mis indutseerib agregatsiooni või lahustumatu maatriksi külge sidumist. Mõlemad tõstavad makromolekulide lahustumatust, hõlbustavadd nende fagotsütoosi ning tõstavad immunogeensust. Mõned väikesed molekulid hapteenid on antigeenid, aga nad ei kutsu esile immuunvastust st neil puudub immunogeensus. Kandjale sidumisel muutuvad immunogeeniks, sageli immunoloogiliselt dominantseks epitoobiks. Paljud bioloogiliselt tähtsad substantsid: ravimid, peptiid-hormoonid ja steroidsed hormoonid funktsioneerivad hapteenidena. Hapteen + kandjamolekul (BSA) abiga saab tekitada hapteen-spetsiifilisi antikehasid. Viimaste abil võib organismis tuvastada vastavate hapteenide olemasolu
annaabi.ee 
