võimet: mõistus, so tunnetus, tegevus, so vaba tahte avaldus, emotsioonid, so rahulduse saamine. Üks olulisis isikuid esteetika teooria ajaloos on Platon ja Aristoteles. Ülevaade antiikaja esteetikast võimaldab näha kuidas esteetika teooria on seotud filosoofiaga. Keskajal oli esteetika kategooria seotud ka teoloogia kontseptsioonidega. Eriline koht esteetikas on kategoorial ,,täiuslik". Täiuslikuks kunstis klassikalisel perioodil peeti kosmost, kui täiuslikku loomingut, mille üle imestati ja mida alati imetleti. Kosmos oli absoluutne ja esteetiline. Samuti on esteetilisi kategooriaid püüdnud süstematiseerida idealiseerimise aspektist lähtudes Hegel. Hegeli esteetika objektiks olid kaunid kunstid. Ka kirik on pidanud määratlema esteetilise tähenduse. Näiteks mõistis 1947 aastal katolik kirik, et kunst tuleb ka kirikusse ning nende ees tekib dilemma lubada või mitte modernismi religioossesse maailma kujutamisse?
põhjuste asjus täpsemat ja õpetamisvõimelisemat. Kõige teadmisväärsemad on esimesed alged ja põhjused, sest läbi nende ja nendest tunnetatakse kõike muud. Otsitav nimi langeb ühele ja samale teadusele, sest see peab olema see teoreetiline alus, kõigi esimeste algete ja põhjuste kohta, sest nii hüve kui ka põhjus, mille pärast, on üks põhjustest. Inimesi ärgitab filosofeerima imestus. Alguses imestati käepärast olevate kohatute asjade üle, edaspidi tõstatati küsimusi ka suuremate asjade kohta. Hämmelduja peab ennast mitteteadjaks, seetõttu on ka müüdiarmastaja kuidagi filosoof; müüt pannakse kokkuimestusväärsetest asjadest; filosofeerima hakati nitteteadmise vältimiseks, püüeldi teadmise ja arusaamise, mitte kasu poole. Arusaamist otsitakse mitte kasu pärast, nii nagu nimetatakse vabaks inimest, kes on vaba iseenda, mitte teise inimese pärast, nõnda nimetame
Tema kadetsejad nimetasivad ja sõimasivad teda nõiameistriks, vigurimeheks, tembutajaks jne., sest nad ise nõnda mängida ei osanud. Aga vaimustus oli üleüldine, Paganini piltisid osteti arvamata hulgal. Söögiriistad kandsivad tema nime. Juukseidki kammiti ja riideid kanti "Paganini moodi". Saksa ja Prantsuse maal valati tema auks rahasid, millel tema kuju pääl oli. Tema ise ei pannud sest midagi tähele. Kas teda kiideti või laideti, imestati või sõimati suusõnal või ajalehtedes, see oli temale üks kõik. Igas linnas, kus ta aga mängis, oli kontserdisaal puupüsti rahvast täis, ehk küll piletihinnad 2, 3 ehk ka enam X kõrgemad olivad kui muidu. Juba kontserdipäeva hommikul oli maja, kus Paganini pidi mängima, inimeste hulkadest ümber piiratud, ja siiski saivad enam jagu ootajatest piletite asemel paljalt pigistada ja piinata.
Tema teised vennad-õed surid noorelt ja ta jäi ainukeseks lapses peres. Peterburis oli tal kasuõde, kes teda suvi- ti hoidis. Juba väikesest peale tundis ta kutsumust teatri poole. Ta sattus korneti- mängijana "Estonia" seltsi orkestrisse, sealt edasi näitelavale. Mõne aja möödu- des sai Paul Pinnast kuulus ja andekas näitleja. Ta vahetas tihti teatreid, esinedes nii Eestis, Venemaal, Saksamaal, Lätis kui ka Soomes. Kõikides maades tunnus- tati teda ja imestati tema talendi üle. Ta mängis nii tuntud kui ka mitte nii tuntud rolle ja nooremana lavastad mitmel hooajal palju näidendeid, mängides kõikides ise kaasa. Tal oli suur töövõime. Veel tegeles ta näitekirjanikuna, kirjutas memuaare ja juhtis elu teisel poolel Eesti Kirjanike Liitu. Ta oli abielus Netty Adleri ja hiljem Milly Altermanniga. Mõlemast abielust olid tal ka lapsed. 8
Kuni surnukehast veel midagi säilis, peamiselt luud-kondid, elas ta edasi. Lõpuks tingis edasielamise kindlasti ka inimese vaimne pool, tema elujõud. Inimese elujõud kestis edasi nii iseseisvalt kui surnu säilmeis. Koos kujutlusega elu jätkumisest teispool surma peab kindlasti rääkima kodukäijast. See tegelane oli eesti rahvausundis hästi tuntud ja laialt levinud.Peeti väga loomulikuks, et inimene pärast surma kodus käima hakkas, ning imestati siis, kui seda ei juhtunud. Kodukäijaks hakkasid peamiselt halvad inimesed, kellel eluajal mingid tähtsad toimetused tegemata jäid või kelle omaksed kõiki matusekombeid korralikult ei täitnud. Tähtsaks peeti koduskäimise ennetamist kõiki vajalikke matuseaegseid toiminguid hoolikalt läbi tehes. Kui surnu juba kodus käis, oli teda sellest kombest väga raske võõrutada. Matmiskombed Umbes keskmisel rauaajal hakkasid eestlased oma surnuid indogermaanlaste eeskujul põletama.
annaabi.ee 
