Monoloog - kirjandusteose tegelase minavormis üksikkõne kas juuresolijale või omaette; tegelase pikem omaette arutlus, milles ta väljendab oma tundeid ja mõtteid. Sisemonoloog on kirjanduslik kujutusvõte, mis matkib inimese mõtete kulgu, meenutusi jm. [Juhan Smuul "Muhu Monoloogid" ja Jaan Kross "Neli monoloogi Püha Jüri asjus" Muinasjutt - rahvaluule üks põhiliik, mis pajatab väljamõeldud sündmustest. Muinasjutud jagunevad ime-, looma- ja tõsielulisteks muinasjuttudeks. Imemuinasjutu sündmustik on üleloomulik, hea võidab kurja tänu mitmesugustele imeesemetele. Loomamuinasjuttude tegelasteks on loomad, kes asendavad inimesi ning keda kujutatakse nende iseloomudele vastavalt. [ rebane - kaval inimene]. Tõsieluliste muinasjuttude tegevus areneb tavaelu raamides. Kangelased on enamasti tavalised inimesed. Muinasjuttudel on omad seadused : kindel algus ja lõpp [elas kord, kui nad surnud ei ole...], sündmustiku kordumine, tegelased on vastandlikud
◦ esinevad fantastilised sündmused, üleloomuliud tegelased ◦ annab aimu soovidest ja ideaalidest (karjäärijutt) ◦ algab miinusseisust, kasutatase kordust, maagilisi arve, kontraste, astendamist, keskendub peategelasele, liikumine õnne suunas • Antimuinasjutt - tagasiliikumine. Sotsiaalse olukorra langemine/taastamine. Läheb vastuollu tavalise muinasjutu lõpplahendusega. (Kreutzwald "Vägev vähk ja täitmatu naine") • imemuinasjutu tunnused: ◦ kivinenud vorm ( muinasjutt algab justkui paigalseisust ja lõpeb samuti püsiva olukorraga) ◦ kordus, maagiliste arvude kasutamine ◦ kontrast (tegelased vastanduvad: rikas-vaene jne) ◦ astendamine, nt soove võib jagada kolme kategooriasse: mõistlikud, liiga suured ja karistusväärselt suured soovid) ◦ kontsentratsioon peategelase ümber (sündmusi kujutatase ühes liinis)
tegelastevaheliste suhete seletab õpitud vanasõnade ja jälgimine, tegelaste kõnekäändude tähendust; iseloomustamine, käitumise mõtestab luuletuse tähenduse põhjendamine. iseenda elamustele ja Tegelasrühmad. kogemustele tuginedes; Tegelastevaheline konflikt, selle põhjused ja lahendamisteed. Looma- ja imemuinasjutu tüüptegelased. Kujundliku mõtlemise ja Teose mõistmiseks vajaliku keelekasutuse mõistmine metakeele tundmine Epiteedi ja võrdluse seletab oma sõnadega epiteedi, äratundmine ja kasutamine. võrdluse, muinasjutu, Lihtsamate sümbolite muistendi, kõnekäänu ja seletamine. vanasõna olemust;
(selle mõned vormis on paroodia, travestia, pastiss) Kõigis kirjandusteostes esinevad teatud korduvad elemendid (süzee, tegelased, Jung > arhetüüp) Mõju on paratamatu, midagi originaalset pole võimalik luua (R. Barthes "Autori surm") Kirjandusteos kui ruum, mis sisaldab lõputut hulka seoseid Lugude tüpoloogiad. Vladimir Propp, vene formalist "Imemuinasjutu morfoloogia" 1928, i.k. 1958)> lugude süvastruktuur, funktsonaalsete elementide hulk narratiivis on piiratud > algsituatsioon + 31 funktsiooni või süzee elementi. Arhetüüp ( < ladina keeles archetypum < kreeka keeles arkhetypon: arkhe-´"esimene, algne" + typos "tüüp, mudel") on sarnaste isikute, objektide või kontseptsioonide algkuju, millest nad kõik on tõenäoliselt välja kujunenud, kopeerunud, pärinenud või arenenud.
(selle mõned vormis on paroodia, travestia, pastišš) Kõigis kirjandusteostes esinevad teatud korduvad elemendid (süzee, tegelased, Jung > arhetüüp) Mõju on paratamatu, midagi originaalset pole võimalik luua (R. Barthes “Autori surm”) Kirjandusteos kui ruum, mis sisaldab lõputut hulka seoseid Lugude tüpoloogiad. Vladimir Propp, vene formalist “Imemuinasjutu morfoloogia” 1928, i.k. 1958)> lugude süvastruktuur, funktsonaalsete elementide hulk narratiivis on piiratud > algsituatsioon + 31 funktsiooni või süzee elementi. Arhetüüp ( < ladina keeles archetypum < kreeka keeles arkhetypon: arkhe-´"esimene, algne" + typos "tüüp, mudel") on sarnaste isikute, objektide või kontseptsioonide algkuju, millest nad kõik on tõenäoliselt välja kujunenud, kopeerunud, pärinenud või arenenud.
annaabi.ee 
