Kehastus Ükssarvikut saab peibutada noore neitsiga Puhtuse ja karkuse kehastaja Valge loom kehastab püha andumuse väge Jaht Ükssarvikule Väärtuslik kaup see kuld, mida kannad, Ent väärtusi rohkem on Ükssarve peas; Vaid ühest ta luupäisest sarvekest piisab, Et sööduks ja joobunuks õukond su jääks. L. Ehin Iha, kuulsuse ja au küüsis Leonardo da Vinci kirjutas, kuidas püüda imelooma: the unicorn, through its intemperance and not knowing how to control itself, for the love it bears to fair maidens forgets its ferocity and wildness; and laying aside all fear it will go up to a seated damsel and go to sleep in her lap, and thus the hunters take it Gootika vaibamotiiv eeskuju Aadelkonna kapriis Shakespeare kiitus neile, kes püüavad Ükssarve kinni: wert thou the unicorn, pride and wrath would confound thee and make thine own self the conquest of thy fury Ükssarve
ta kaldal lokkab kõrge rammus hein kui lilletikandustest läikiv sein siin alasti ma laman, päikest ihkav naine. Näe, mesilased sumisedes tooma on tulnud õitelt lõhnavatelt mett, mid imetlevad nagu imelooma; Ja liblikad mul suudlemas on kätt, ning viljakõrte käharuse alt mind rukkilille sinisilm kaeb ihkavalt. Under ja "Siuru" 1917. aastal asutasid Eesti noorema põlvkonna kirjanikud vabamate olude tulles uue ja modernse kirjandusrühmituse "Siuru", mis suures osas jätkas "Noor-Eesti" traditsioone: püüti olla Euroopa-pärased, ent samas ka eestlaslikud
kirjaniku antud kirjeldus meeldis mulle vaat et kõige rohkem kogu romaanis. Katk tuli külasse. Ta oskas ennast ükskõik kelleks moondada. Külarahval oli teada, et katk tuleb ja nii oldi kokku kogunetud rehepapi tarre. Katk tuli sedakorda kitse kujul, käis läbi kõik talud, kuid need olid kõik tühjad, kuskilt polnud kedagi võtta. Rehepapi talus leidis ta eest hunnikus inimesi, kes olid omavahel läbi põimunud ja katk ei julgenud seda imelooma puutuda vaid tegi selleks korraks minekut. Järgmisel päeval hakati katku taga otsima, kuid ei leitud kusagilt, aga Muna Ott leidis hõbemündi, mille ta kähku suhu toppis, et keegi seda endale ei võtaks. Õhtul koguneti jälle rehepapi juurde, viimasena tuli Muna Ott, kes sealsamas näost mustaks tõmbus ja maha kukkus. Suust hüppas tal välja toosama hõbemünt, muutus valgeks kitseks ja parastas rehepapi ees, et seekord teda haneks ei tõmmatud! Aga rehepapp tegi teoks oma
kirjeldus meeldis mulle vaat et kõige rohkem kogu romaanis. Katk tuli külasse. Ta oskas ennast ükskõik kelleks moondada. Külarahval oli teada, et katk tuleb ja nii oldi kokku kogunetud rehepapi tarre. Katk tuli sedakorda kitse kujul, käis läbi kõik talud, kuid need olid kõik tühjad, kuskilt polnud kedagi võtta. Rehepapi talus leidis ta eest hunnikus inimesi, kes olid omavahel läbi põimunud ja katk ei julgenud seda imelooma puutuda vaid tegi selleks korraks minekut. Järgmisel päeval hakati katku taga otsima, kuid ei leitud kusagilt, aga Muna Ott leidis hõbemündi, mille ta kähku suhu toppis, et keegi seda endale ei võtaks. Õhtul koguneti jälle rehepapi juurde, viimasena tuli Muna Ott, kes sealsamas näost mustaks tõmbus ja maha kukkus. Suust hüppas tal välja toosama hõbemünt, muutus valgeks kitseks ja parastas rehepapi ees, et seekord teda haneks ei tõmmatud! Aga rehepapp tegi teoks
» Tarapita hakkas hüplema, tunnistuseks, et isanda usaldus teda tõesti «liigutas». «Kuule, Oodo, meie võidusõit võib seekord parem pooleli jääda,» algas Emmi, ja kui Oodo 28 vahele tahtis karjuda, lisas ruttu: «ja ma jätan võiduau sinule. Aga meie võime nüüd kolmekesi muidugi Prohveti-Pärdi poole sõita. Eks, Jaanus, sa tuled kaasa?» Jaanus tahtis rõõmuga oma rahulolemist avaldada, aga Oodo karjus vahele: «Mina ei sõida enam sammugi, mitte ühte sammu selle imelooma seljas.» «Aga, Oodo . . . » «Ei sõida. Ennem lähen neljakäpukil koju tagasi.» «Ega meil siis ole tarvis rutata,» püüdis Jaanus vaigistada, «me sõidame samm-sammult üksteise kõrval ja puhume juttu.» «Eks ma mõista,» urises Oodo, «sinul on muidugi hea samm-sammult sõita. Sinu täkk astub ühe sammuga üle minu ja mu hobuse. Aga vaat', ma annan head nõu, kui kuulda tahad.» «Anna.» «Näed sa, mis nõu ma annan. Sina võta minu mära, mina istun sinu täku selga, ja siis
,,Issand, kui kuradi tõsine te olete! Tähendab, vana peab see madu olema, kes mehe nõnda oskab kinni mässida. Lihtsalt aru võib kaotada. Ma teen inimesele selgeks, et armastus pole mingisugune eriline nähtus, vaid massiline, aga tema ajab silmad pungi ja suu prunti, nagu poleks see põrmugi naeruväärt, et mõtlesid leidnud olevat kuu või päikese, kes kõnnib linnatänaval, kõrged kontsad all, siidsukad jalas, mantlikrae üleval, sest päikesel on pisut külm, tal on nohu. Niisuguse imelooma mõtlesid leidnud olevat, aga tõepoolest on see päris harilik kärbes, must ja räpane, kes poeb jaluli igale poole sisse. Igale poole, ütlen ma, sest nõndanimetatud armastusel pole üldse asja, millega ta ennast ei määriks. Mõistate? Ja palju on teda, nagu kärbseid virtsvee ümber kevadel. Musttuhat! Teda võib tõepoolest ainult matemaatikas arvutada, mitte üksikuna tunda. Ta on kui tänavakivi, kui voorimehe hobuse jälg
annaabi.ee 
