Uue põlvkonna juurdekasvuga muutuvad inimeste väärtushinnangud. Kuidas ja miks kujunevad ümber tänapäeva rahva väärtushinnangud? Missuguseid konflikte see kaasa toob ja kuidas neid saaks vältida? Tänapäeval väärtustatakse rohkem materiaalsust. Raha nimel ollakse pea kõigeks valmis, unustatakse pere ja lähedased. Ihatakse au ja kuulsuse järgi, kuid sealjuures unustatakse enda väärikus täielikult. Kui Jaan Kruusvalli näidendis ''Pilvede värvid'' hoidis pere kokku ning jäädi üksteise kõrvale ka raskel sõja ajal, siis nüüdisajal on vastupidi - igaüks on enda heaolu eest väljas. Inimesed on aastate möödudes muutunud isekeskseteks ja rahaahneteks. Ühiskonnas toimuvad muutused muudavad rahva mõttemaailma ja käitumist. Suured ühiskonnasisesed murrangud mõjutavad ka inimeste väärtushinnanguid.
mõnedes olukordades rahu ja jääda iseendaks.Meis kõigis on kindlasti palju andeid ja oskusi. Võibolla ei ole nad just kõigile, ka meile endile esmapilgul teada. Me peame leppima, missugused me oleme ja olema rahul, et me üldsegi elame, oleme ja eksisteerime. Kui paljudel siin maailmas on mõni raske, sügav ja eluaegne vigastus või puue ? Me ei mõtle sellele, mis meil on, vaid tunneme tihti puudust sellest, mida meil ei ole. Siin maailmas ei hinnata piiisvalt seda, mis meil on, ihatakse kaugeid ja eredaid tähti, mis on tihti liigagi kauged ja kättesaamatud. Tuleks mõelda reaalsuse piirides, enese võimete ja jõukohaselt. Minu arvates peaksime me kõik olema isemoodi, sest ei oleks ju tore vaadata üksluiseid ja sarnaseid inimesi päevast-päeva. Tuleb erineda hallist massist ja lasta enda minapilt ka teistele nähtavaks, et see saaks meeldima hakata teistele. Tuleb hakata särama ja elama, näidata ennast, mitte sarnaneda iga teisega
Kaduvast matsist ja laiutavast vurlest Mõnikord võib tunduda isik läbinisti kuri ja pahatahtlik, aga sisimas nad seda siiski ei ole. Iga persoon on omamoodi eriline ja huvitav ning tõelist palet hinnatakse väga. Kõik võib aga muutuda väliste mõjude tagajärjel, enamasti on muutus negatiivne, sest ihatakse liiga palju maist vara või mõne inimese heakskiitu või tähelepanu. Inimestel, kes on muutunud, on raske või isegi võimatu end tagasi suunata. Anton Hansen Tammsaare on oma raamatus ,,Tõde ja Õigus" paigutanud kaks väga erineva iseloomuga Eesti meest peategelasteks. Mäe Andresest ja Oru Pearust oleks võinud saada väga head sõbrad kui nad oleks üksteisest elanud kaugemal ja Andresel taluelu edenenud paremini. Teatavasti
parandada oma positsiooni ühiskonnas ning mis aitab tagada endale kindlat võimu. Kuid kas need näilised väärtused suudavad inimesi ka õnnelikuks teha? Raha on vahend, mida juba aastatuhandete vältel ühiskonnas väärtustatud on. Näiliselt annab ta inimestele kõike, mida edukaks äraelamiseks vaja on. Ta on miski, mis võimaldab nautida elu hüvesid ning mis teeb võimalikuks omandada kõike, mida ihatakse. Olgu selleks siis kas uhke loss, oma võitehas või tosinkond meekooki. Kuid kas kõige selle olemasolu teeb õnnelikuks? Kas James Krüssi raamatu ,,Timm Thaler ehk müüdud naer" kangelane Timm oli õnnelik, kui tal kõik see olemas oli? Ehkki alguses pimestas mõte rikkusest ja kuulsusest teda niivõrd, et kaine mõistuse säilitamine muutus ülimaks keerukuseks ja raha vaid peamiseks kinnisideeks, taipas Timm peagi, et elus on midagi palju olulisemat, kui seda on raha
mereäärsetel aladel on tuule keskmine kiirus üle 7 m/sek. Eriti perspektiivseid paiku tuuleenergia tootmiseks, kus aasta keskmine tuulekiirus on 5-6 m/sek, on Eestis piisavalt (Eesti Energia 2007). Nii tuleks tuuleturbiinidele loodusest ohverdada ainult merevaated. Kõige tuulerikkamad piirkonnad on tihti ilusa avatud maastikuga. Kahjuks ristuvad siin mitmesugused huvid ja väärtushinnangud. Ühest küljest hinnatakse tuulikute poolt keskkonnahoidlikult toodetud elektrit, teisest küljest ihatakse looduskaunisse kohta elamuid ja suvilaid, kust oleks kena vaade merele. Sageli on selle vastuolu lahendajaks kinnisvaramaakler, kelle mõõdupuuks on muidugi raha. Nii eelistataksegi tuulikute asemel rannaäärseid puhkekülasid, kuid looduskeskkonda rikutakse nagunii. Sellega taandub küsimus maastiku- kui looduskompleksi hoiu asemel pigem maastiku- ja maakasutuse eelistustele. Lagedate rannaniitude ja põllumaade puhul pole tuulepargid konkurendid. Pigem tõotavad
kiitus huultel. Elaksid magusas üksmeeles ja hoolitseksid selle eest, et perekonnad ei kasvaks suuremaks, kui lubavad elatusvahendid, sest nad on valvel vaesuse ja sõja vastu. Nad sööksid, jooksid mõõdukalt ja niisuguse dieedi juures võib loota, et nad elavad rahulikult kõrge vanuseni ja pärandavad säärase elu oma lastele." P leiab, et need lihtsad paradiisid ei realiseeru inimeste ahnuse, luksuse, omandihimu, auahnuse, kadeduse pärast. Ihatakse seda, mida pole ja ei hoolita sellest, mis on. Tulemuseks on ühe gruppi tungimine teise alale, nende võitlus maavarade pärast ja sõda. Kaubandus ja rahandus arenevad ja toovad endaga kaasa uusi klassideks jagunemisi. ,,Iga linn on tegelikult kaks linna- üks rikaste ja teine vaeste linn, mõlemad teineteisega sõjas. Ja kummaski osas on omakorda väiksemad osad. P arvates on demokraatia põhiprintsiip- kõigi samaväärne õigus olla ametis ja määrata riigi poliitikat-
täiskasvanu seisukohalt ei luba ennast realistlikuks maailmatunnetuseks pidada. Üha vähemaks jääb neid teemasid, mida lastekirjandus ei söanda käsitleda. Sel sajandil on ette näidata mitu (vaba)surmast kõnelevat juttu. Katse vabasurma minna veetleb nii koolikiusamise all kannatanud gümnasisti kui pere lõhkimineku ning teadmatuse käes vaevlevat mudilast. (Surma ja haiguse teema lastekirjanduses) Sõprade roll on viimase aja lasteraamatutes kasvanud. Sõpra ihatakse, otsitakse ja sõbrast leitakse tuge. Raamatulaps ei saa loota oma vanematele, veel vähem mõistvale õpetajale või mõnele teisele täiskasvanule, kuna täiskasvanud ei tule sugugi oma eluga ladusasti toime! Kurjust ja väärkäitumist seletatakse raamatutes üha enam hooletusse jätmise, hoolimatuse ja armastuse puudumisega. Sellega, et ebaküps laps peab sageli ise, ihuüksi oma elu ja tekkivate probleemidega toime tulema.
annaabi.ee 
