Kuid siin antud loogika enam ei kehti. Nimelt käsitles Platon ihalevat hingejagu mõistusliku hingejao vastandina, mis sellisena ei lase end üldse mõistuse poolt juhtida. Ihade loomus on mõistusetult püüelda kõike ihaldatavat ja mitte kunagi kättesaaduga rahulduda. Seetõttu tuli ihasid eudaimonia huvides mitte välja arendada, vaid vastupidi – neid tuli piirata. Nii võib ühelt poolt ütelda, et ihaleval hingejaol ei olegi oma arete`t, loomutäiust, sest ihaluste täideviidus ei kujutaks endast mitte inimese iseloomu täiuslikkust, vaid pahelisust. Teisalt tuli inimesel oma ihasid siiski eudaimonia tarvis kujundada ja selleks otstarbeks vajalikku ihade mõõtu võis siis ülekantud tähenduses nimetada ka ihaleva hingejao arete`ks. Tolle õige mõõdu leidmine on mõistagi jälle mõistusliku hingejao ülesanne ja eeldas seda, et inimene omab vastavat tarkust.
Roos kuulub printsi maailma, ta armastab oma roosi, olles ühtaegu nõutu roosi tõrksuse ees ning õnnelik, et saab olla abitu lill kaitsjaks. Kuningas – tema jaoks maailm lihtne, kõik in on tema alamad ja kogu maailm allub tema käskudele. Oma riigitarkuses ootab kuningas aga , millal tingimused käskimiseks on soodsad. Lahkudes ütleb VP, et suured in on väga imelikud. Kuningas valuleb käskimise järele, see ongi printsile mõistmatu. Igaüks loob endale ju oma maailma vastavalt oma ihaluste põhjal. Võimuahnus; näiline võim, vajadus käskida, üksildus, tähelepanuvajadus, mõistlikkus (andis vaid neid käske, mida oli võimalik täita). Uhkeldaja – õnnelik kui prints saabub, nüüd võib paluda VP-lt imetlust. Tema maailm on edevusel põhinev eneseimetluse maailm, mis enamikule võõras pole, kuid siirale ja lapsemeelsele printsile küll. Enesekesksus, edevus, eneseimetlus. Joodik – joob, et häbi unustada. Häbi tunneb, kuna joob
Valgustab mõtetes, vaimustab tööski – võitluses põlevaid südameid sööb. Ja kaduvikku siis kustub. Loomises loidab, kumades kustub, küll tuleasegi viimati mustub – Miks küll nii kohisevad kevadised veed, Jääb järele peotäis tuhka. Kes need sääl sammuvad mööda teed? Lõkendavad ihaluste tulised tunglad: Püha on elu tule tuha-ase. Noored need otsivad muinasjutu Kunglat, Elu tuli punane püham on ise. Lõpp ja algus Kas tunnete: väriseb maa! Me seisame kahe riigi väraval: Kas kuulete: kisendab veri! see üks on pimedus ja teine valgus. Nüüd tuleb kas ei või jaa! Me, noored, ootame pilgul säraval: Nüüd on kallastest tõusnud meri
Roos kuulub printsi maailma, ta armastab oma roosi, olles ühtaegu nõutu roosi tõrksuse ees ning õnnelik, et saab olla abitu lill kaitsjaks. Kuningas tema jaoks maailm lihtne, kõik in on tema alamad ja kogu maailm allub tema käskudele. Oma riigitarkuses ootab kuningas aga , millal tingimused käskimiseks on soodsad. Lahkudes ütleb VP, et suured in on väga imelikud. Kuningas valuleb käskimise järele, see ongi printsile mõistmatu. Igaüks loob endale ju oma maailma vastavalt oma ihaluste põhjal. Võimuahnus; näiline võim, vajadus käskida, üksildus, tähelepanuvajadus, mõistlikkus (andis vaid neid käske, mida oli võimalik täita). Uhkeldaja õnnelik kui prints saabub, nüüd võib paluda VP-lt imetlust. Tema maailm on edevusel põhinev eneseimetluse maailm, mis enamikule võõras pole, kuid siirale ja lapsemeelsele printsile küll. Enesekesksus, edevus, eneseimetlus. Joodik joob, et häbi unustada. Häbi tunneb, kuna joob. Tegemist on ummikusse
õnnistused su eesmärke tõkestama hakkavad. Ole tänulik asjade eest, mida maagia abil saavutad. Osavõtt hävitusrituaalist: Enne needuse paiskamist ole kindel, et sa ei hooli, kas määratud ohver elab või sureb, ja põhjustanud hävingu pigem pidutse, kui kahetse. PANE NEID REEGLEID HÄSTI TÄHELE VÕI SA NÄED (IGAL JUHUL) OMA IHALUSTE ÜMBERPÖÖRDUMIST, MIS SIND PIGEM VIGASTAB, KUI AITAB! RITUAAL VÕI ,,VAIMSE LAIENEMISE KAMBER" Maagiatseremooniat võib läbi viia nii üksi kui ka grupis, kuid mõlema eelised tuleks eelnevalt selgeks mõelda. Rühmarituaal on sagedamini usu ja jõu rakendamine, kui privaattseremoonia. Ühisele filosoofiale pühendunute kokkukutsumine on vältimatu, et kindlustada usaldus maagiasse. Selle eest on hoolitsenud paganlik religioon. Kui religioonist saab järjekindlalt üksildane