ning ebaviisakas, siis võidaksegi otsustada nende omaduste põhjal, et see inimene ongi ennast täis ning kombetu. Ma arvan, et selline käitumine võib olla põhjustatud sellest, et lihtsalt ei vaevuta inimest põhjalikumalt tundma. Märgates inimeses vaid üht omadust või iseloomujoont, on palju kergem anda talle hinnang, milline ta tervikuna on. Tihti on see aga vale nagu ka Jefimõtsi puhul. ,,Rõõm" · Mis on novell ,,Rõõm" peamine idee? Novelli peamine idee seisneb kuulsuse ihaldamises. Sageli on kuulsaks saamine inimestel kinnisideeks või isegi elu üheks suurimaks eesmärgiks. Kui lõpuks ollakse millegagi hakkama saadud, mis pälvib tähelepanu, suuremas mastaabis ehk isegi kuulsust, ei lähe inimestele sageli isegi korda, mille eest tuntus saadud on. Ollakse joovastuses ning kui tegu, millega tähelepanu tõmmati, oli taunitav või väärt mahavaikimist, ei oma see enam üldsegi tähtsust. Peamine on kuulsus. ,,Rõõm"
mõju iseloomule kirjeldab Freudi ,,Iseloom ja anaalerootika" (1908). Peale esmast tutvust suguelunditega, normaalsel juhul omaenda käe läbi, saabub seksuaalse latentsuse periood, mis on Freudi jaoks üks olulisi inimesi loomadest eristavaid markereid. Puberteediea jooksul saabuva genitaalse faasiga leiab aset Oidipuse kompleksi lõplik lahendamine ning seksuaalsuse suunamine endast väljapoole. Seega; ema ihaldamises ja isa vihkamises pole midagi taunitavat, vaid hoopis vastupidi: see on meheks sirgumise loomulik teadvustamata arenguprotsess. Sarnaselt Einsteiniga saabus ka Freudi jaoks teine hiidlaine 1915. aastal, kui ilmusid ,,Tungid ja tungisaatused" ning ,,Teadvustamatus". Tehnilisest vaatevinklist vaadelduna hakkasid eelnevalt rajatud vundamendile kerkima inimhinge anatoomiat põhjalikumalt lahkavad teooriad käsitlused, mis on psühhoanalüüsi kontekstis tuntuks saanud metapsühholoogia
Asjade kohta, mida me ei ihalda ega vihka, öeldakse, et me neid põlgame. PÕLGUS pole midagi muud kui südame liikumatus või tõrksus teatud asjade toimimise suhtes, mis tähendab, et südant on juba liigutanud kas teised mõjusamad objektid või soov neid kogeda. Ja et inimese keha on pidevas muutumises, on võimatu, et samasugused asjad põhjustaksid alati temas samasuguseid isusid ja vastumeelsusi, veelgi vähem suudavad kõik inimesed kokku leppida ühe ükskõik millise kindla objekti ihaldamises. Hea. Halb (evil). Kuid milline iganes on inimese isu või iha objekt, inimene nimetab seda omalt poolt heaks, ning oma viha ja vastumeelsuse objekti nimetab ta halvaks ning oma põlguse objekti põlastusväärseks ja tähtsusetuks. Sest need sõnad – hea, halb ja põlastusväärne – seostuvad alati isikuga, kes neid kasutab; ükski asi [iseeneses] ei ole lihtsalt ja absoluutselt nii- või naasugune ega saa ka
Põlgus. Asjade kohta, mida me ei ihalda ega vihka, öeldakse, et põlgame neid. PÕLGUS pole midagi muud kui südame liikumatus või tõrksus asja toimimise suhtes, st et südant on juba liigutanud kas teised mõjusamad objektid või soov neid kogeda. Ja et inimese keha on pidevas muutumises, on võimatu, et samad asjad põhjustaks alati temas samu isusid ja vastumeelsusi, veelgi vähem suudavad kõik kokku leppida ühe ükskõik millise kindla objekti ihaldamises. Hea. Halb (evil). Kuid milline iganes on inimese isu või iha objekt, inimene nimetab seda omalt poolt heaks, ning oma viha ja vastumeelsuse objekti nimetab ta halvaks ning oma põlguse objekti põlastusväärseks ja tähtsusetuks. Sest need sõnad hea, halb ja põlastusväärne seostuvad alati isikuga, kes neid kasutab; ükski asi [iseeneses] ei ole lihtsalt ja absoluutselt nii- või naasugune ega saa ka ühtegi üldist hea ja halva reeglit tuletada nende objektide endi loomusest, vaid
liikumises ja teadmised juhtuvast ebatäpsed, on ka inimene rahutu, sest õnne ei saa ta endale kuidagi garanteerida. Õnn seisneb soovitava objekti omamises (mitte selles, et kunagi oled omanud). Õnne objekt on ka kogu aeg muutuv. ,,Ja et inimese ihu ülesehitus muutub järjepidevalt, on võimatu, et samasugused asjad peaksid alati põhjustama temas samasuguseid ihasid ja vastumeelsusi: veelgi vähem suudavad kõik inimesed kokku leppida ühe ükskõik millise kindla objekti ihaldamises." (Lev. 6) Võimuiha inimloomuses Lev. 10. "Võimu loomus on ... nagu kuulsus, mis jätkudes kasvab; või nagu taevakehade liikumine, kes, mida kaugemale nad liiguvad, seda kiiremini nad lähevad." ,,Ma pean üldiseks inimkonna kalduvuseks järjepidevat ja väsimatut iha järjest suurema võimu järele [desire of power after power], mis lõpeb alles inimese surmaga." Antud hetkel oleva võimu ja hea elu garanteerimiseks/kaitsmiseks vajab inimene rohkem võimu, kui tal praegu on
annaabi.ee 
