Nii on ka tarku se ja rumaluse vahepeal keskmine tee. Filosoofid asuvad just seal keskel, vahepealses staatuses. Nad püüdlevad tarkuse poole. Nendel kes, on targad juba (jumalad) ei tunne vajadust tarkuse poole püüelda. Nad on rahul endaga. Kuid nagu ütleb veel Sokrates ,, Ka nõmedad ei tegele filosoofiaga ega ihalda tarkust. Just see ongi nõmeduse viletsus, et inimene, kuigi ta ei ole ilus, hea ja arukas, on endaga täiesti rahul. Kellel tema enese arvates midagi ei puudu, ei ihaldagi seda, millest ta puudust ei tunne." Filosoofid jõuavad arusaamale, et armastus vaja objekti, keda või mida armastada. Sokrates toob näite õest ja vennast. Armastuse ja iha objekt on see kellest keegi puudust tunneb. Õe ja venna vahel on armastus ning nad on üksteisele armastuse objektid. Kuigi Sokrates ütleb ,,Osutub paratamatuseks, et ihaldatakse just seda, mis puudub, ega ihaldata siis, kui puudust tunta. Õde ja vend ihkavad üksteise püsimist teineteise kõrval
ning inimesed kuidagi kontakti pidada. Selgitajad vahendavad erinevaid olemusi, mis kokku moodustavad terviku. Üks olemus võib muutuda üle kanduda teiseks ja vastupidi. Ilma selleta puuduks universumis harmoonia. 6) Jumalad ei taha targaks saada, sest nad on jumalad ja nad ongi targad - jumalad ei saa targaks vaid on seda juba. Inimesed, kes arvavad, et neil ei ole midagi puudu on endaga rahul ja ihaldagi midagi enamat. Filosoofid ei tunnista, et nad on targad ning näevad pidevat kasvuruumi endas, nad on tarkuse armastajad ning ihaldavad seda elu lõpuni.
6. See, kes on tark ( jumal ) ei püüa targaks saada, kuna ta on juba tark, seega ta ei ihalda tarkust. Filosoofidel on põhjust endaga rahul olla rohkem kui jumalatel, sest nemad armastavad tarkust. Tarkus seisnebki selles, et inimene teab, et ta ei tea mitte midagi. Nõmedad, kes on endaga täiesti rahul ja arvavad,et neil ei puudu mitte midagi, ei ihalda tarkust, sest nad arvavad ekslikult,et nad juba on targad. Kellel tema enese arvates midagi ei puudu, ei ihaldagi seda, millest tal puudust on. Aristotelese küsimused: 1. Meelte kaudu same ümbritsevast maailmast infot ehk teadmisi, seega annab inimese kiindumus meeltesse tunnistust inimese loomupärasest püüdlusest teadmiste poole. Kuna kõige rohkem infot ( u. 90% ) saavad inimesed nägemismeele kaudu, tähtsustavad inimesed just eriti seda meelt. Nägemine paneb meil meeltetajude seast kõige enam tunnetama ja ilmutab kõige rohkem erinevusi. 4. Kogemus on üksiku, kunst aga üldise teadmine
endaga rahul. Inimesed, kes võiksid millegi poole püüelda, kuid ei tee seda, on nõmedad ning nende viletsuseks ongi see, et nad arvavad endil kõik olemas olevat. Filosoofidel, kes asuvad tarkade ja nõmedate keskel on pidev iha tarkuse vastu ning selle iha rahuldamise tõttu ongi filosoof targem jumalast, kes oma loomu poolest filosoofiaga ei tegele. Kellel tema enese arvates midagi ei puudu, ei ihaldagi seda, millest tal puudust on. Siit teeksin ka järelduse, et ka jumalal on puudused. Jumal kui eeskuju inimestele, ei näita inimestele sellist eeskuju, et tuleks püüelda tarkuse poole. Võib ju väita, et jumal on tark ja seepärast ei püüagi ta targemaks saada, aga sellisel juhul ütleksin mina, et tark on see, kes püüdleb tarkuse poole, mitte ei pea ennast targaks.
nõidumised. Kogu suhtlemine ja jutuajamine jumalate ja inimeste vahel toimub deemonite vahel nii ärkvel kui ka unes. Eros asub tarkuse ja nõmeduse vahel, ja seega siis ei tegele ükski jumal filosoofiaga ega ihalda tark olla, sest jumalad ongi targad. Samuti ei püüaks mõni tark enam targaks saada. Nõmedad ka ei ihalda tarkust, sest inimene on endaga täiesti rahul, kuigi ta ei ole ei tark ega ilus. Tal ei ole enese arvates midagi puudu ja seega ta ei ihaldagi seda, millest ta puudust ei tunne. Tarkust otsivad need, kes on tarkade ja nõmedate vahepeal, nende hulka kuulub ka Eros. Tarkus on üks kõige kaunimatest hüvedest. Eros on armastus kauni vastu, nii et Eros peab olema paratamatult filosoof, filosoofi koht on keskel, targa ja nõmeda vahel. Põhjuseks on Erose päritolu ta on pärit targast ja andekast isast ning nõmedast ja andetust emast. Eros on armastaja. Eros ihaldab tarkust ja ilu, kuna need on hüved
.. Rousseau väidab, et algselt ei olnud inimestes sellist iha asjade järgi, Hobbes on tema arvates täiesti valel teel väites, et inimeste soov (või õigus) kõikidele asjadele ajendab inimesi "kõikide sõjale kõikide vastu". Sellised soovid tekivad alles siis, kui inimesed teiste inimestega suhtlevad. Iha asjade järele ei ole algsele inimesele loomuomane. Vooruslikkuse tipp oli Rousseau arvates metsik inimene, kuna ta ei ihaldagi head elu (võtab elu instinktiivselt selline nagu see on) ning seetõttu ei ole ta ka ei omakasupüüdlik (ta isegi ei tea, et selline asi oleks võimalik). Elu mugavused on teinud inimese õnnetuks. Lihtne elu oli õnn. Kaastundevõime kaotamine Ligimesearmastus, kaastunne või halastus on Rousseau arvates üks algse inimese põhiomadusi. Kaastunne eelnes kõigile muudele headele voorustele, mis inimeses välja arenesid. Puht
annaabi.ee 
