,,Mida?" ei suutnud bard mõista mitte kunagi enne polnud keegi temaga avameelseimalt vestelnud. ,,Mängida seda kaunist viisi pillikeeltele pilkugi heitmata." Bard naeratas ja lausus: ,,Neid vanu hällilaule olen teadnud nii kaua, et nad on saanud osaks minust. Iga kord, kui näen päikeseloojanguis lillepäid, pilvi, järvi, põlde või kõrgeid tornilippe, meenub mulle mu kodu, kuhu kord naasema pean, et mitte eal enam seigelda." ,,Miks mitte praegu, kui nii igatsete?" uuris pisem, julgelt sõrmi üle harfi libistades. Magusad helid kajasid alleel uinutavalt vastu. ,,Pole põhjust," vastas mees ja võttis kübara peast, selle pehmemaile rohule asetades, ,,Tahate, ma jutustan teile ühe iidse loo?" Kerjuslapsed armastasid muinasjutte, nii kuis kõik head lapsed, ja olid meeleldi nõus, võttes bardi kõrval mugavaimad istekohad. ,,Mitte alati pole siin sirgunud see toretsev mereäärne linn, kuis seda praegu.
Samal ajal tuleb meelde tuletada ja kinnitada, et nad on turvalises kohas, olenemata, et see pole kodu. Samuti võiks eakale pigem sisendada ja luua tunne, et see on tema uus kodu. 4. Aidake luua ühendus emotsioonide ja sõnade vahel (Looge häid emotsioone ja meenutage) Kõiki eakaid ei saa koju viia. On aga võimalus kinnitada neile seda emotsiooni, mida nad üritavad väljendada. Te võite näiteks küsida eakalt: „Kas igatsete oma kodus?“. Kindlasti võtke aega ja rääkige nendega mõnda aega nende mälestustest kodust. 5. Mõistke, et sõna “kodu“ võib tähendada erinevaid asju Kindlasti ei tohiks eeldada, et sõna „kodu“ tähendab maja, kust nad kolisid. See kodu, mida nad igatsevad ja tuletab mälestusi võib olla ja lapsepõlves elatu maja või maja, kus nad lõid oma perekonna. Kui on võimalik, siis võiks meenutades kasutada
Kes teab, võib-olla on ka pensionärid igavesest ajast alates "saatanast" olnud. Mul pole mingeid etteheiteid selle kohta, et te saate pea igal poole soodustusi ning eeliseid ja seal juures ikka veel suuremat pensioni nõuate. See on igati mõistetav, et inimene saab oma elutöö eest võrdväärselt ka puhata, rääkimata veel nõrgenevast tervisest ja olgem asusad - ka nõrgenavast vaimust. Vaieldavaks jääb ehk ainult pensioni küsimus - kas selle rahaga, mida te kõik nii väga taga igatsete, ei võiks pigem nt. noori ellu astujaid, kellel pole paraku võimalusi ega toetust soetada endale oma kodu või võtamaks osa huviringidest ja koolitustest, et mitte "käest ära minna"? Pean eelkõige silmas pikemas perspektiivis TEIE poolt hüljatuid lapsi. Kui te olete nii kõvasti töötanud, peaks teil olema ju ka ise kenake summa kõrvale pandud. Jah, pensionid on väikesed ja kohati ebainimlikud lausa, kuid kusagil on ju ka nende ülempiir?
Ta suudab anduda tantsule ja muusikale, tunneb peoühtsuse joovastust, mis pakub õnnelikku eneseunustust. See on õnn ja sära, millest Harry senini vaid kuulnud oli, kuid mis tal ikka saavutamata on jäänud. Pärast balli on Harry valmis lahkuma sellest maailmast ja kohtama ajatut tõeluse maailma, kohtuma iseendaga. Pablo pakkub talle selleks võimaluse ja võtme: ,,...see on teie enda hingemaailm, mida te otsite. Ainut teie enda sisimas elab too teine tõelus, mida te igatsete. Ma aitan teil teie enda maailma nähtavaks muuta, see on kõik." Pablo juhatab Harry maagilisse teatrisse, kus Harry peab õppima naerma. Harry sooritab sümboolse enesetapu ja lahkub tõelusest. Maagilises teatris kohtub Harry oma igas vanuses, igas meeleolus, igat tüüpi minadega, õpib figuurimängu, mis polegi muud kui kui elumäng, elukunst. Nähtavale tuleb Harry sügav metsikus: hävitamis ja tapahimu. Ta elab taas läbi kõik olnud ja olla võinud armastused, armumised, juhused ja
Või poissi kes elas sinu naaber majas? Vandusite, et armastate ja olete lõpmatuseni koos, sa mõtlesid pulmadele ja lastele kes teil kunagi pidid sündima... mängisite täiskasvanuid, kõik tundus päris. Ütlesite, et armastate. Jalutasite ja rääkisite maast ja ilmast. Käisite nurgataga musitamas, kõik tundus nii lihtne. Kui suvevaheajal reisisid vanavanemate juurde, veetsid oma suvest poole seal, kirjutasite msnis kui palju te igatsete, rääkisite kuidas läheb jne. Aga mis nüüd on saanud? Enam ei ole midagi nii lihtne. Sa tutvud Temaga, ja sa tunned seda oma sees. Enne vandusime armastust nagu küsiks sõbralt kommi, nüüd aga vannume armastust pisar silmas. Rääkisime kui palju me igatseme üksteist, aga alles nüüd te teame selle sõna piinavat tähendust, kui minutid tunduvad tundidena ja mitte kuidagi ei suuda Teda oma mõtetest välja saada! Enam ei pea Temaga koos olles
reetnud ja parunile kõnelnud tema vastumeelsusest ja erilisest huvist oma mehevenna vastu, mida mileedi ettevaatamatult oma teenija ees oli avaldanud. Mileedile meenus ka oma ettevaatamatu vihasoost d'Artagnani vastu, kui viimane oli säästnud ta mehevenna elu. «Ma ei mõista, milord,» ütles ta, et võita aega ja sundida oma vastast rääkima. «Mida te tahate sellega öelda? Kas teie sõnade taga peitub midagi?» «Oh, ei midagi!» vastas lord Winter näilise lihtsameelsusega. «Te igatsete mind näha ja tulete Inglismaale. 520 Ma saan sellest igatsusest teada või õigemini, ma arvan, et te seda igatsust tunnete, ja et teid säästa öise saabumise ebamugavustest ja randumise vaevadest, saadan ma teile vastu ühe oma ohvitseri. Ma annan tema käsutusse sõiduki ja ta toob teid lossi, mille komandant olen mina ja mida ma iga päev külastan, kusjuures selleks, et rahuldada meie vastastikust soovi teineteist näha, lasen ma teie jaoks valmis seada toa. Mis on selles
annaabi.ee 
