Säilinud on umbes 15 000 kirja.Oli oikumeenilise liikumise suur eelkäija.Noorusaastatel oli vaimustuses oma ilusast välimusest (vt pilte!) ja intelligentsest jutust.Suure osa oma elust töötas õukondades nõuandja, ajalookirjutaja ja raamatukoguhoidjanaEhitas arvutusmasina. Tema arendatud lahendused jõudsid hiljem arvutitehnoloogiasse.Kogu eluaja huvitus alkeemiast.Kogu elu oli kirglik entsüklopedistKõigi aegade suuremaid loogikuid.Tahtis välja arendada teaduslikku ideaalkeelt (universaalne, ühtne ja selge mõtlemise keel).Üks kuulsamaid teoseid on ,,onadoloogia" Põhimõisteks monaad. MONAAD on vaimne ühik. Nendest koosneb reaalsus/ Idividuaalselt eksisteeriv osake,substantsina jagamatu, ta ei koosne teistest substantsidest.Kui Spinoza puhul on olendid substantsi ehk suure terviku ilmingud, siis Leibnizi kohaselt on nad ise substantsid ehk iseseisvad ühikud.Väidab, et täiuslik monaad ehk jumal on aegade algusest alates määranud monaadide tegevuse (see on
võetud. Samas on ka keel miski, mis meid segab, sest ta struktureerib meie mõtteid. Ja ta on ka tohutu eneseväljendusvahend. Johannese evangeelium: sõna oli jumala juures Judaismis ilmutab Jehoova ennast seaduse kaudu. Sõnas peitub Jehoova kõige suurem vägi: saagu valgus- ja valgus sai. Kui sõna ei ole maagiline, siis on ta vähemalt kosmiline ja jumalik. Seepärast on filosoofias seda ideaalkeelt taga otsitud, mis meile maailma olemuse välja pakuks. Renessansist alates usutakse, et maailma keel on kosmiline. Maailma enese keel on matemaatiline. Matemaatika abil suudame mõista mis universumis toimub. Heiddeger- tee keeleni- rääkida ja ütelda pole üks ja sama. Mida tähendab 'ütleda', mida võib öelda ka vaikides? Ütleda- see tähendab näidata, lasta näha, ilmuda ja kuulda. Millegi ütlemine tähendab alati millegi näitamist. Sõna võim peitub selles, et
Kogu elu kiitles Leibniz oma haridusega. 29 aastaselt arendas ta välja diferentsiaal- ja integraalarvutuse. Ta oli eriskummaline, tujukas ja mõistatuslik inimene. Pidas palju kirjavahetusi, säilinud on umbes 15 000 kirja. Tänu tema tegevusele loodi Berliini Akadeemia. Suure osa oma ajast töötas ta erinevates õukondades nõuandja, ajalookirjutaja ja raamatukoguhoidjana. Ta oli kõigi aegade suurimaid loogikuid. Üks tema olulisi iseid puudutab teaduslikku ideaalkeelt, mida ta ise nimetas characteristica universalis. See oleks üldine ja ühtne mõtlemise keel. Leibnizi metafüüsika. Nii Spinoza kui Leibniz olid kuulsaimad süsteemiehitajad. Mõlemad olid julged spekulatiivsed metafüüsikud, keda ühendab hämmastav usaldus mõistuse jõu suhtes. Suur osa tema parimast filosoofiast sisaldub just kirjavahetuses ja see materjal jõudis avalikkuse ette hulk aega peale tema surma. Tema kuulsaim saavutus on monadoloogia
üksikutest konkreetsetest asjadest, sõnad on enamuses üldised. Kui ma midagi kirjeldan (N: seal on puu), pole ma nimetanud seda konkreetset puud, vaid ma olen üldistanud, astunud konkreetsest maailmast üldisemasse maailma, kus ma saan ühe sõnaga paljudele asjadele tähendusi anda. See, mida tähistab sõna, on meile palju olulisem asi, kui üks konkreetne laud. Keel vabastab meid füüsilise maailma konkreetsusest. Ideaalkeelt ei saa üles leida, aga selle saab konstrueerida, kõige paremini matemaatiliste sümbolite abil. Nii matemaatika kui 20. Sajandi I poole analüütilises filosoofias kasutusel oleva sümboolse loogika puhul on tegemist katsega luua selline keel, kus sõnade tähendused oleksid vabad igasugusest mitmetähenduslikkusest leida keel, mis lõpuks fikseeriks selle, mida me öelda tahame. 20. sajandi II poolest on üha enam veendutud sellise ettevõtmise tulutusest. Ega keele
raames, väga spetsiifiline. analüütiline filosoofia – meie kursuse teema Analüütiline filosoofia Eelkäijaks on Frege (1848-1925), kes püüdles kindlate formuleeringute ja selguse poole. Klassikuteks ja alusepanijateks (kõik 19.saj lõpu-20.saj mehed) on Moore (tegeles mõistete uurimisega), Russell (pööras tähelepanu sellele, KUIDAS me väljendume, mitte MIDA väljendame), Wittgenstein (Tractatus logico-philosophicus, „keeleline pööre“ – püüdis luua ideaalkeelt, mis kirjeldab maailma fakte eriti täpselt ja väldib ebatäpsusi). Tähtsaks muutub selgesti väljendada selgeid asju, keel ise muutub F uurimise objektiks. Keele abil püütakse lahendada või kaotada F probleeme. Analüütilise filosoofia 2 suundumust: Ideaalkeelefilosoofia (varane Wittgenstein, Russell, Carnap) – võimalikult täpne väljendus. Pole kindel, kas tavakeeles on üldse võimalik väljenduda nii täpselt kui nemad soovisid.
annaabi.ee 
