Vanematel on lapsepõlves suurim roll. Nad on neile eeskujuks ja neilt omandatakse enamik väärtushinnangud. Sealt tulenevad ka ideaalid eluks. Raskused lapsepõlves nagu eeskujude puudumine, väärkohtlemine või kehv majanduslik olukord on takistused, mida kõik ei suuda ületada. Seepärast ei osata elult midagi oodata ning elatakse ainult, et rahuldada oma peamisi vajadusi.Neil inimestel puudub ka soov midagi saavutada. Fjodor Dostojevski romaanis ,, Kuritöö ja karistus" on ühkes ideaalideta inimeseks Sonja, kes töötab prostituudina, et teenida nii palju, et elus püsida. Tal puuduvad sihid ja eesmärgid, mida ta sooviks saavutada. Teda kujundas selliseks tema joodikust isa ja rahapuudus. Lapsepõlves kogetu mõjutab inimese ideaale või kaotab need sootuks. Inimeste ideaalid eluks on seatud üldiselt kõrgeks ja soovitakse maksimaalselt neid ka saavutada. Samas elu seab ette takistusi, mida tuleb ületada, et nendeni jõuda. Eesmärkide saavutamata
ning loomad jääid maha. Kadus see ideaalne rahulik elu, mis asendus räuskavate, rahu häirivate, jooksvate lastega, loomadele ei jätkunud enam süüa ning ka kõik loomad muutusid, nad ei olnud enam rahulikult koos vaid igaüks jooksis ise suunas ringi ning oldi närvilised. Ühel päeval toodi aga uus noor kana, kes hakkas meeldima Kerill-Kerkerillile, kuid see kana oli noor ning ripsutas tiiba ainult noorjõnglasega. Kerill-Kerkerill üritas talle küll seletada, kui edevad, rumalad ja ideaalideta on kõik maatõugu kanad laudas, kuid kui kana teda kuulda ei võtnud siis mõistis ta, et too on kõigest edev, rumal ja langenud. Kukk unistas lennust lõunasse, kuna arvas, et seal ehk on parem elu, ning lendas männi otsa, tahtes kaugemale lennata, aga kukkus alla nagu kivi, mis peale haned, kanad ja kuked hakkasid teda pilkama. Tekkis tüli ühe teise kuke (Kurluki) ja KerillKerkerilli vahel. Algas äge võitlus, kus Kerill-Kerkerill tappis Kurluki, saades suure kiituse osaliseks
Majakovskit sidus futurismiga ja akmeismiga polemiseerimine, klassikalise kultuuripärandi hülgamine, huvi linliku elulaadi vastu, utoopiline püüe maailma kunstivormide uuendamise kaudu ümber kujundada. Samas avaldub ta luules rahulolematus ühiskonnaga ,,Linnapõrgu" 1913 a, kodanluse vastane mässuvaim- ,,Võtke" 1913. Majakovski on eeskätt linnaluuletaja. Tema kujutatud linnas, mis ei tähenda ainult Moskvat, elavad inetud inimesed pööbel, mass, soovide ja ideaalideta rahvajõuk. Luuletaja kujutas neid inimesi kui kurje, agressiivseid, jälke loomi, keda huvitavad vaid söömine, joomine, karjumine ning räuskamine. Luuletuses ,,Kuidas minust sai koer" lõi ta pildi luuletajast, kes tahab tänaval tuttavat tervitada, kuid tunneb äkki, et tema suus kasvab kihv ja pintsaku alt tolkneb välja suur karvane saba. Nagu alati, ilmub kiiresti kohale rahvahulk, kes hakkab luuletajat jälitama, tallataes üksteist jalge alla
visa kaduma. Tema tegelik tundmaõppimine ja mõistmine seisab alles ees. 5 LOOMING Juba 20 aastaselt oli Majakovski tuntud nong omanäoline luuletaja, sellest andis tunnistust ka 1913. aastal ilmunud esikkogu ,,Mina". Majakovski oli eelkõige linnaluuletaja. Tema kujutatud linnas, mis ei tähenda ainult Moskvat, elavad inetud inimesed lihtrahvas, mass, soovide ja ideaalideta rahvajõuk. Luuletaja kujutas neid inimesi kui kurje, agressiivseid, jälke loomi, keda huvitavad vaid söömine, joomine, karjumine ning räuskamine. Luuletuses ,,Kuidas minust sai koer" lõi ta pildi luuletajast, kes tahab tänaval tuttavat tervitada, kuid tunneb äkki, et tema suus kasvab kihv ja pintsaku alt tolkneb välja suur karvane saba. Nagu alati, ilmub kiiresti kohale rahvahulk, kes hakkab luuletajat jälitama, tallates üksteist jalge alla. Luuletaja on üksi ja
1840ndatel. Neil on üks perekonnanimi Turbin. Isa oli selline uljas seikleja, kaardimängija, naistemees. Temas oli Tolstoi arvates õilsust, siirust, puhtust, ausust. Projitseeritud on see kuju Puskini Dubrovskile. Dubrovski oli aadlik, kes hakkas röövliks ja tahtis kätte maksta ebaõigluse eest. Poeg on ka kaardimängija, aga temas puudub õilsus. Selle tegelase projitseerib T Gogoli Hlestakovile. Tolstoi arvab, et tema ajastu esindajad on omakasupüüdlikud, ebaausad ja kuivad, ilma ideaalideta inimesed. Ideaal nihkub minevikku, eelkõige 18. sajandisse. Tolstoid ei rahulda ka kaasaegne kirjanduslik situatsioon. 1850ndate lõpul otsustab ta kirjandusest lahkuda. 1857. külastab ta esmakordselt Lääne-Euroopat. Üsna pea saabub pettumus. Poliitiline anarhism hakkab kujunema Lääne-Euroopas. Tolstoi ei poolda ühtegi poliitilist korda. Lühikeseks ajaks tekib tal suur sümpaatia Turgenevi vastu. Ta püüab Turgenevilt midagi õppida
Peeter Põld oli kompromissitu eeskuju mitte ainult oma õpilastele, kolleegidele ja oma lastele, vaid ka võhivõõrastele inimestele, sest tema sõnad ja teod olid kooskõlas. Peeter Põld ei olnud üksi. Hurt, Reiman, Kallas, Tõnisson, Liiv, Kukk, Lattik, Kõpp - kõik nad teadsid, et iga rahvas, kes tahab edasi elada, peab teadma, et ta maagiline imevõim on selles maakamaras, kus ta elab ja kus on elanud ta esivanemate pikk ahelik. Rikkus ilma ideaalideta on umbtee. Taasiseseisvumisel kuulutati korduvalt: omand on püha. Mitte isamaa, mitte inimesed, mitte rikkust loov töö, vaid omand, surnud, hingeta asi. Kui puuduvad ideaalid, hakkavad laiutama vastandid - jultumus, häbematus, kõlblusetus. Ideaal aitab kontrollida seda osa inimeses, mis on meis madal ning kui "piits" ja "präänik" ei toimi. Ideaalid kannavad inimese välja siis, kui ta ise ei jaksa! Ideaal hoiab täiuslikkust silme ees.
annaabi.ee 
