Peamisi muistiseid on laibamatustega kääbaskalmistud (paljudele haudadele kivikatete), kust on leitud vadjalastele iseloomulikke ehteid: ripatseid, oimurõngaid, käe võrusid. Mitu korda on vadjalasi siirdunud Kirde-Eesti rannikumurde ja idamurde alale, kus nad sulanesid eestlaste hulka. 12. sajandil ühendati vadja ala novgorodi valdustega. 15. sajandi lõpul nimetati Novgorodimaa loodepoolne haldusala Vadja viiendikuks. Enamik vadjalasi on alates 11.- 12. sajandist sulanenud idaslaavlastega, osa isuritega. Õigeusku pöörduti peamiselt 16. sajandil 1848. asta andmeiloli vadjalasi 5148, 1926. aasta andmeil 705, 1959. aastal oli häid vadja keele oskajaid Leningradi rajoonis. Nimetused Vadjalaste endanimetus on vadjalain, vad´d´alaizõd, vadjakko, mavätsi. Vanemas vene traditsioonis on vadjalasi ja teisi läänemeresoome vod´. rahvaid nimetatud tsuudideks. Konkreetselt vadjalaste tähistamiseks kasutatakse vene keeles etnonüümi Asuala
Kõige võimsamaid püstitati Saaremaal ja Lääne-Eestis, kus neid tuntakse rahvasuus maalinnadena. Nt: Valjala maalinn. Suhted skandinaavlastega: Viikingiajal suhted skandinaavlastega tihenesd. Eesti asus kaubateede läheduses. Samas on viikingid Eestis käinud, kuid rüüstamise eesmärgil, kuid edu ei saavutatud. Eestlased suutsid küllaltki tugevale vastasele vapralt vastu seista ja sooritasid vasturetgigi. Suhted idaslaavlastega: Nendega seostatakse Kagu-Eestis olevaid kääpaid. Vana-vene riigiga IX-X saj. olid suhted rahumeelsed. Eestlasi nim. Tsuudideks. X saj lõpul suhted halvenesid.. võimukad vene vürstid üritasid oma valdusi Eesti arvelt laiendada ja sundisid elanikke alistada. 1030. tegi Jaroslav Tark sõjakäigu eestlaste vastu, võitis neid a rajas Tartu kohale tugipunkti, mille nim, Jurjeviks. Muinasaja lõpp Rahvaarv vähemalt 150 000, keskmine eluiga ligikaudu 30 a. äärmiselt suur lastesuremus
Eestist lõunasse jäid liivlased ja teiseltpoolt lõunasse jäid lätlased (erinevad hõimud: kuralased, semgalid, latgalid). Lätlastest omakorda lõuna poole jäid leedulased, kellest omakorda lõuna pool olid preislased. Läände üle mere jäid rootslased (svealased, götalased). Eestlastega sugulaskeeli rääkisid soomlased, vadjalased, liivlased, isurid. Rootslased kuulusid germaanlaste hulka, lätlased ja leedulased aga baltlaste hulka. Rootslaste, lätlaste ja idaslaavlastega olid eestlastel üsnagi vaenulikud suhted. Toimusid rüüstamised nii Eesti, Läti kui ka Rootsi aladel. 1187 põletatati maha Rootsi tähtsaim linn Sigtuna. Selleaja rootsi kroonikas kirjutati, et selle taga olid ida mere paganad (kelleks võisid olla soomlased, lätlased või eestlased). Idaslaavlaste puhul võib eristada suurt huvi Eesti alade vastu. 1030-1061 oli idaslaavlaste käes Tartu, mis ei olnud tol ajal linn, vaid linnus. Sel perioodil tegid idaslaavlased Eesti aladel rüüsteretki
Jagatakse kaheks perioodiks: viikingiaeg 800-1050 ja muinasaja lõpusajandid 1050-1200/50. Viikingiaega iseloomustavad pinevad suhted skandinaavlastega(toimusid mõlemapoolsed sõjaretked). Käikudest Eesti aladele annavad märku ruunikivid, mis on püsitatud skandinaaviasse Eestis langenud inimeste jaoks. Viikingiajal toimus ka kaubavahetus idamaadega, on leitud hõberaha, mis on eeskätt Araabiast. Eesti oli osa laiemast kaubateest. Ida-Kagu-Eestis elasid idaslaavlased, venelased. Suhted idaslaavlastega olid algselt rahumeelsed, kuid tehti Eestisse sõjaretki. Esimene nendest oli 1030 aastal Tartusse. Venelased hoidsid Tartu linnust enda käes ligikaudu 31 aastat. Muinasaja lõpusajandid 1050-1200. Rahvaarv Eesti aladel oli ligikaudu 150 000, see on hinnanguline rahvaarv, mis on saadud pärast vabadusvõitlust. Need alad, mis Pärnu jõest edela ja lõuna poole jäid, olid asustamata, kuna seal oli väga soine ja liivane. Suuresti oli asustamata ka Peipsi rannik, sest seal oli soine
Germaanlaste riigid kuni 486 a. Germaanlaste riigid u 526 a. Germaanlaste poolt maha jäetud ala Elbest idas astasid slaavlased. Arheoloogid on varaste slaavlastega seostanud mitut rauaaja kultuuri (Oksywie, Przeworski, Zarubintsõ, Tsernjahho-vi), aga üksmeelel ollakse alles 5.-7. saj levinud Praha kultuuri suhtes. Alates 6. saj räägivad bütsantsi ajalookirjutajad mitmest rahvast: skla-viinid, veneedid ja antid, keda ajaloolased seostavad vastavalt lõuna-, lääne- ja idaslaavlastega. Sklaviinid elasid Doonau alamjooksul, veneedid Visla basseinis ja antid kusagil Dnestri j a Dnepri vahel. Alates 600 asustasid lääneslaavi rahvad (obodriidid, sorbid, veneedid ja pomoraanid) Elbest idas paiknevad germaanlaste poolt maha jäetud alad. Slaavi hõimud jagunesid järgnevalt: Idaslaavlased (venelased; hiljemjagunevadnad ukrainlasteks, valge- ja suurvenelasteks). Lääneslaavlased (poolakad, pomoraanid, obodriidid, sorbid, tsehhid ja slovakid).
annaabi.ee 
