1919. aastal selline tegevus aga lõpetati riigikassa peavalitsuse poolt. Esimesed iseseisvusaegsed omad ametlikud maksevahendid olid Tallinna Arvekoja maksutähed. Rahapuuduse leevendamiseks kuulutas Eesti Ajutine Valitsus need 4. jaanuaril 1919 riiklikeks maksuabinõudeks, andes ühtlasi Arvekojale õiguse väljastada maksutähti. 30. novembril 1918 võeti Ajutise Valitsuse istungil vastu otsus kehtestada riigi vääringuks Eesti mark, mida võrdsustati Saksa idamargaga. Markvääringus kassatähed kõrvaldati käibelt etapiti 1924. ja 1927. aastal, osaliselt aga alles 1930. aastatel. Kroone hakati 1924. aastal kasutama esmalt väliskaubanduses, kuid 1. jaanuarist 1928 kasutati neid ka igapäevastes tehingutes. Eesti kroon jagunes 100 sendiks, sent omakorda võrdus reformieelse margaga. Metallvahetusraha väärtuse ülempiiriks kehtestati 2 krooni. Eesti paberkroonid kujundas Günther Reindorff ja need valmistati Tallinnas Riigi trükikojas,
Omariikluse rajamisele suunatud avalik tegevus. 11. novembril 1918 tuli kokku Eesti Ajutine Valitsus, kes pööras kohe ka suurt tähelepanu rahanduse arendamisele. Kuna Eesti rahandus põhines sel ajal Saksa okupatsioonivõimude seadusel, mis kehtestas siin Saksa markvääringu, siis võeti 30. novembril 1918 Ajutise Valitsuse istungil vastu otsus kehtestada riigi vääringuks Eesti mark, mis oli väärt 100 penni. Eesti mark võrdsustati Saksa idamargaga. Riigi majandusliku olukorra tõttu ei saadud anda kassatähtedele kindlat tagatist, mistõttu muutus mark peagi katteta paberrahaks. Kassatähed kõrvaldati käibelt etapiti 1924. ja 1927. aastal, osaliselt aga alles 1930. aastatel. Peagi tuli kasutusele üks kroon. Marga kiire ja katastroofilise kahanemine soodustas rahareformi teket. Kehtestati kroon, mis vastas 100 margale. Neid hakati 1924. aastal kasutama esmalt väliskaubanduses, kuid 1. jaanuarist 1928 juba igapäevastes tehingutes
novembril 1918. Samal päeval tuli taas kokku Eesti Ajutine Valitsus, kes muude eluliselt tähtsate küsimuste kõrval pööras kohe ka suurt tähelepanu rahanduse arendamisele. Kuna Eesti rahandus põhines sel ajal Saksa okupatsioonivõimude seadusel, mis kehtestas siin Saksa markvääringu, siis võeti 30. novembril 1918 Ajutise Valitsuse istungil vastu otsus kehtestada riigi vääringuks Eesti mark (= 100 penni). Eesti mark võrdsustati Saksa idamargaga. Marga kiire inflatsiooni ja riigi kullavarude katastroofilise kahanemise tõttu tuli Eestis korraldada rahareform. Kehtestati uus vääring – kroon, mis vastas 100 margale. Kroone hakati 1924. aastal kasutama esmalt väliskaubanduses, kuid 1. jaanuarist 1928 ka igapäevastes tehingutes. Ulatusliku välislaenu tulemusel võrdsustati Eesti krooni väärtus 100/248 g puhta kullaga ja see seoti jäigalt Inglise naelaga. Krooni kurss lasti vabaks alles 1933. aastal üleilmse majanduskriisi ajal
Juba 9. detsemril 1918 oli valitsus heaks kiitnud kinstnik Peet Areni ettepaneku moodustada komisjon, mis töötaks välja Eesti postmarkide, raha ning lipu kujunduse. Otsustati välja lasta 5-, 10-, 20- ja 50 pennised ning 1-, 3-, 5-, 10-, 50-, 100- ja 500 margased riigikassatähed. Igakordse emissiooni suuruse pidi paika panema Ajutine Valitsus. Määrati kindlaks ka vahekord seni käibinud rahamärkidega: ühemargane Eesti riigikassatäht pidi võrduma ühe idamargaga või viiekümne idakopika ning ühe Saksa margaga. Kuna riigil puudus paberraha tagatiseks vajalik kullareserv, otsustas Ajutine Valitsus, et riigikassatähtede eest vastutab Eesti riik kogu oma varanduse ja sissetulekutega. Nii oli Eesti Vabariigi esimese raha nimetus ,,mark" määratud juba valitsuse 9.detsembri otsusega ning seda kinnitati ka Rahaministeeriumi konkursi teadaandes. Raha nimetuse üle eriti ei vaieldud. Esiteks ei olnud selleks aega, teiseks kallutas otsuse marga
Kõik see kokku tekitas segase olukorra, kus ühel ajal oli käibel vähemalt viis vääringut. Samal ajal oli Eesti vabariigi esimese raha nimetuseks määratud Eesti mark. Et riigipanga rajamine võttis aega, kuid riigikassa juba tegutses, otsustas valitsus hakata raha väljastama kõigepealt riigikassatähtedena. Ajutise valitsuse 9. detsembri 1918. aasta määrus andiski Rahandusministeeriumile õiguse emiteerida riigikassatähti, kusjuures Eesti mark võrdsustati Saksa idamargaga. Otsustati välja lasta 5-, 10-, 20- ja 50 pennised ning 1-, 3-, 5-, 10-, 50-, 100-, ja 500 margased riigikassatähed (Lisa 2). Kuna riigil puudus paberraha tagatiseks vajalik kullareserv, otsustas Ajutine Valitsus, et ,,riigikassatähtede eest vastutab Eesti riik kogu oma varandusega ja sissetulekutega". Marga valik ei olnud juhuslik. Oma seadusandluse puudumisel kehtisid Eestis esialgu veel Saksa okupatsioonivõimude seadused, mis olid siin käibivaks vääringuks määranud
annaabi.ee 
