Eristatkse 3 kihti: Valgustatud, segunenud soe kiht – epilimnion Keskmine kiht – termokliin või metalimnion Arktilistes piirkondades stratifikatsioon puudub. 2-30 m järvedes; 100-1000m ookeanides. Miromiktilised järved – (ühendus merega põhjavee vms kaudu või sooli lahustub aluspinnast juurde) seal soolsuskihistus. Enamik järvi kihistunud. Madalad järved võivad stratifitseeruda mitu korda suvel – polümiktilised ka troopikas. Hüpolimnion – allpool metalimnioni = süvameri. Seal on liiga pime, et fotosüntees saaks toimuda. Bioloogiliselt aktiivsed ühendid jõuavad siia pinnakihtidest settivate osakeste kaudu. Et oleks epilimnion ja hüpolimnion, peab järv olema sügav + sesoonsed ilmamuutused – parasvöötmes. Epi- ja hüpolimnion erinevad üksteisest keemiliste, füüsikaliste ja bioloogiliste omaduste poolest. Epilimnionis on toitained fikseeritud fotosünteetiliselt, produtseeritakse orgaanilist
Algoloogia küsimused ja vastused ÜLDOSA. Siin tuleb õige täht ja number kokku viia 1. fagotroofia A 2. auksotroofia B 3. heterotroofia C 4. autotroofia D 5. miksotroofia E 6. osmotroofia F A partiklilise toidu neelamine ja seedimine toitevakuoolis B nagu autotroofia, aga ei suudeta mõnda orgaanilist ainet (vitamiinid) ise sünteesida C metabolism, kus kasvuks ja paljunemiseks kasutatakse orgaanilisi aineid D tarvitatakse ainult anorgaanilisi aineid (fotosünteesiks) E segatoidulisus. Heterotroofia organismi poolt millel on kloroplastid F lahustunud orgaanilise aine omastamine rakupinna kaudu aktiivselt, mitte osmoosi tagajärjel Õige vastus ära arvata ja selle ette ristike teha, õigeid vastuseid võib olla ka rohkem kui 1 Millised vetikad kuuluvad prokarüootide hulka: (x) Cyanophyta ; (x) Cyanobacteria; () Glaucophyta; (x) Prochlorophyta; () Rhodophyta; () Bacillariophyceae; ()Raphidiophyceae; () Heterocontae; () Haptophyta; () Eustigmato...
Veeringe Eluta looduses toimub veeringe päikeselt saadava energia ja raskusjõu mõjul. Väikese veeringe- Päikeseenergia toimel vesi aurustub ja aur kandub atmosfääri., kus ta temperatuuri languse, aurukontsentratsiooni suurenemise tagajärjel kondenseerub taas veeks ja tekivad sademed. Vesi langeb maapinnale ja koguneb hüdrosfääri. Enamik (u. 92%) maailmamerest aurunud vett langeb sinna tagasi, moodustades nn väikese veeringe. Vertikaalne jaotumine: epilimnion, termokliin, hüpolimnion. Voored on mandrijää vooliva ehk kulutus-kuhjelise tegevuse tagajärjel liustikuserva lähedal tekkinud madalad sujuvate piirjoontega piklikud peamiselt moreenist koosnevad künkad. Vulkanism on protsesside kogum, mis hõlmab magama teket, selle liikumist vahevöös ja maakoores ning selle tungimist maapinnale. Õhumassid- Parasvöötme ja troopilised õhumassid parasvöötme õhumass on õhumass, mis kujuneb paraslaiuskraadidel. Päikesekiirte languse nurk muutub aasta jooksul,
funktsioneerimise aluseks alati komplekssed füüsikalised, keemilised ja bioloogilised protsessid ja nende vastatikused seosed. Need protsessid on suhteliselt sarnased. Enamusel järvedel ja kõikidel ookeanidel 3 selgesti eristatavat kihti. Ülemine, hästivalgustatud ja suhteliselt soe kiht õhuke, ookeanis segunenud kiht; järvedes epilimnion. Keskmine ookeanis termokliin, järvedes metalimnion. Alumine kiht, kuhu valgus ei tungi ja fotosünteesi sisuliselt ei esine hüpolimnion võib puududa kõrgmäestikes ja teistes kohtades Järvede lõikes võib soojuskihistust täpsemalt märgata. Memomiktilised ( vb meromiktilised)järved pidevalt stratifitseerinud, ei toimu kevadist ja sügisest segunemist. Holomiktilised järved segunemine toimub vähemalt korra aastas (kui aga kaks korda - kevadel ja sügisel siis kutsutakse dimiktiliseks, mida on pea kõik parasvöötme järved) Ookeanikihid eksamis, meetrilise täpsusega Vee segunemise viisid:
MAAVÄRINAD Maavärinate põhjuseks on litosfääri elastsete pingete äkiline vabanemine. Maavärinat iseloomustavad epitsenter ja fookus (seismograafiliselt määratakse hüpotsenter) on kujutatud joonisel 1. Joonis 1. Maavärina skeem: murrang f, fookus F ja epitsenter E. Sügavamad (fookused sügavamal kui 100 km) maavärinad esinevad subduktsioonivööndites. Juhuslikud tugevad maavärinad laamade keskosas on seotud plokiliste liikumiste ja litosfääri paksusega: kauaaegse energia akumulatsiooni vallandumine. Energia vabanemisel tekivad kaht tüüpi seismilised lained: P-lained (pikilained) ja S- lained (ristlained). Maapinnalähedastes kivimites on P-lainete ligikaudne liikumiskiirus 5.5 km/s, S-lainetel 3 km/s. Maapinnale jõudes põhjustavad lained selle kompleksset vibratsiooni, mida fikseeritakse seismograafide abil (paigaldatud tavaliselt aluspõhja kivimitesse). Seismogrammide alusel on võimalik määrata epitsentri ja hüpotsentri ligikaudne asuk...
raba arenedes vähenenud(sügavad järved). Selle tulemusena on praegune järv jäänud raba keskele või surutud selle servas vastu mineraalmaad. Sekundaarsed rabajärved on tekkinud raba arengu hilisemas faasis, kas laugaste liitumise teel või lasundiliste vooluteede väljumisel raba pinnale(madalad järved). Orgaanilise aine sisaldus tunduvalt väiksem ning vesi ka heledam. Vesi on samuti pehme ja happelise reaktsiooniga. Üldjuhul on nad madalad ja hüpolimnion puudub. Hapnikutingimused on aastaringselt head isegi süvakihtides. Düstroofsed järved on äärmiselt elustikuvaesed. Eutroofsed ja miksotroofsed järved on omakorda jaotatud kahte gruppi mineraalainete sisalduse põhjal. -1 Pehmeveeliste järvede üldaluselisus on 80 mg·l ja kalgiveelistel vastavalt 80. Vastav väärtus on tingitud asjaolust, et selles piirist alates muutub oluliselt suurtaimede ja ränivetikate liigiline koosseis
Hüdrobioloogia- vee-enanikke uuriv teadus (sellesse võivad kuuluda ka veekogud ise koos oma tekkeloo ja tüpoloogiaga). Aga meie loengu tähenduses oli see- vee-elanike elupaigad ja eluavaldused. Hüdrosfäär-veekogud. See on vee-elanike e. hüdrobiontide asulaks. Maa pindala on 510 miljonit km2, sellest 362 miljonit km2 ehk 71% on veega kaetud ja kuulub hüdrosfääri. Kui arvestada ka veel põhjavett, katab hüdrosfäär peaaegu kogu maa pindalaga võrdse ala. Maa veest 99,5% e. 1,6 miljardit km3 asub ookeanis, ülejäänud jaganueb pinna- ja põhjavete vahel enam-vähem pooleks. Suurema osa pinnavetest moodustab mandrijää. Üldise hüdrobioloogia naaberteadused: a)rakendushüdrobioloogia (nt. kalandus, joogi- ja reovee puhastamine, veetransport, riisikasvatus, mürgised vetikad jm liigid, veekogu seisundi hindaminevesiehitused jm) b)süstemaatika c)morfoloogia (välisehitus) d)anatoomia (siseehitus) e)füsioloogia(talitus) f)biogeograafia (organismide le...
jaotuselt ebaühtlane ning keskmiselt ei küüni parasvöötme tasemeni. Mageveekeskkond: kihistumine, toitained. 99% valgusest neeldub 50 m sügavusel. Punane lainepikkus neeldub kergemini. 4°C vesi kõige raskem. Parasvöötme järved segunevad 2 x aastas. Parasvöötme järved produktiivsed. · Epilimnion pindmine veekiht, milles vesi suveperioodil tugevasti ja enam- vähem ühtlaselt soojeneb ning talvel jahtub 3-0 kraadini. · Hüpolimnion süvakiht, milles vesi on suvel külmem ja talvel soojem kui epilimnionis. · Matalimnion kahte eelmist eraldav õhuke veekiht, mille piires suvel järsult muutuvad vee temp, gaaside ja biogeenide sisaldus ja omadused. Ookeani soolsuse ja temperatuuri varieerumine. Soolsus ookeanides jaguneb ebavõrdselt. Kõige soolasem 1 km sügavusel on Vahemeres ja Kanaaride piirkonnas. Keskmine soolsus on ekvaatori piirkonnas.
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
