Gleistunud deluviaalmuld Dg Mullad paiknevad nõlva alumisel kolmandikul pealeuhtevööndi keskosas või kühmude- ja künnistevahelistes nõgudes, kuhu valguvad pinnaveed ning kus põhjavesi on ajutiselt kõrge. Mullaprofiil on sarnane deluviaalmuldadele, lisanduvad vaid liigniiskusele viitavad roostetäpid huumushorisondis ning gleilaigud alumistes horisontides. Võrreldes deluviaalmullaga on muld huumusrikkam ja natuke raskema lõimisega. Hinnang kasutussobivusele Näivleetunud (LP) mullad on kultuurmaana kasutamise mõttes üle keskmise viljakad. Kuna mulla ülakihis on valdavalt saviliiv või kerge liivsavi, siis on neid muldi kerge harida ja nad sobivad hästi ka rühvelkultuuridele, kartulit on võimalik koristada kombainiga. väga hästi sobivad linale ja talirukkile. Pärast lupjamist sobivad enamikule põllukultuuridele. Näivleetunud muldadel kasvavad metsad on väga tootlikud
veesisaldusest. Mida märjem on see muld, seda suhteliselt madalam on lasuvustihedus. Ja mida kuivam, seda kõrgem. Olenevalt vee sisaldusest võib turvasmulla kui ka näiteks savimulla ruumala muutuda kuni 40%. Mulla pindmistes kihtides põllul mulla lasuvustihedus sõltub mulla harimisest, tallamisest jne. Pü = De Dm / De (100%) Mitu protsenti moodustavad need poorid (käigud) kogu mulla tihedusest? Mida haritum, huumusrikkam on muld, seda kõrgem on üldine poorsus. Tavaliselt on see 40-45%. Sügavamates tihenenud kihtides võib lasuvustihedus langeda 30 või isegi alla selle %. Poorsus jaguneb: Kapillaarne poorsus ebakorrapärased peened käigud. Seal toimivad kapillaarjõud Mittekapillaarne poorsus moodustavad suuremad käigud (nt vihmaussikäigud) Tänu kapillaarjõududele hoitakse peentes õõnsates käikudes vett kinni. Mittekapillaarsetes käikudes on alati õhk.
Vähese lämmastikusisalduse korral mullas taim ,,nälgib". N-väetisi tuleb kasutada kevadel ja suvel, mitte sügisel. Lämmastik leostub kergesti mullast välja (seega ei tasu anda suuri lämmastikväetise koguseid korraga, vaid vastavalt vajadusele). Lämmastikväetiste tõhusus sõltub ilmastikust (sademetest ja temperatuurist). Mida pikem ja jahedam on kevad, seda enam kannatavad taimed võimaliku lämmastiku puuduse all ja seda efektiivsem on pealtväetamine. Mida huumusrikkam on muld seda väiksem on N-väetiste kasutamise efekt. Lämmastikväetisi ei anta liblikõielistele taimedele. P-väetiste kasutamisel tuleb lähtuda mulla fosforivarudest ja konkreetse taime vajadustest. Fosfor on vajalik taimedele talvitumiseks, viljade ja seemnete arenguks. P- väetisi võib kasutada sügisel ja kevadel ning taimede kasvuajal. Fosforväetisi võib kasutada rohkem kui taime vajadus, sest ta ei leostu mulast välja. Fosforväetiste sobivaim
ekvivalentsetes olukordades, väljatõrjutavate katioonide hulk sõltub välja tõrjuva lahuse konsentratsioonist, neeldumiskiirus ja intensiivsus kasvavad katioonide aatommassi ja valentsiga. Mullaneelamis mahutavuse all mõistetakse 100 gr mulla poolt maksimaalselt neelatavate katioonide hulka milligramm ekvivalentides. Sellest sõltub mulla võime varustada taimi toitainetega. Mida suurem on mahutavus, seda parem muld, sest on suuremad toitainevarud. Mida huumusrikkam ja raskema lõimisega muld, seda suurem on neeldumismahutavus. Mullas võivad olla neeldunud katioonid ja anioonid. Neeldunud katioonid jaotatakse kaheks: 1)neeldunud vesinik ja alumiinium, tähistatakse H 2) neeldunud alused, tähistatakse S, need on kõik ülejäänud katioonid. Kokku moodustavad need neelamismahutavuse, mida tähistatakse T. T=S+H Küllastusaste tähistatakse V-ga. Astet näidatakse %-des neeldumishulka neeldumismahutavusest
neelava kompleksiga. Asendusneeldumine on väga kiire toimub momentaalselt. Toimub ekvivalentsetes ehk võrdsetes hulkades ja on pöörduv reaktsioon, seega toimub ioonide vahetus mulla lahuse ja mulla tahke paasi vahel. Asendusneeldumine on sisuliselt mulla väetusõpetuse aluseks, sest erinevate muldade neelamisvõime on väga erinev, sest neelava kompleksi koostis on erinev. Mida raskema lõimisega on muld ja huumusrikkam on muld, seda suurem on selle mulla neelamisvõime. Mulla happesus NBNB! ..on põhjustatud vesinikioonidest mullas ja olenevalt sellest, kus need vesinikioonid paiknevad, eristatakse järgmisi happesuse liike: 1) Mulla aktiivne happesus on põhjustatud vabadest vesinikioonidest, mis paiknevad mulla lahuses. Aktiivset mulla happesust väljendatakse pH ühikutes. pH skaala mulla puhul mõõdetuna kaaliumkloriidis on järgmine: alla
vastandioonidekiht. Osa neist on tuuma lähedal, osa aga jäävad tuumast suhteliselt kaugele lahusesse. Neid kolloide, millised käituvad happena, nimeatakse happelistes ehk atsidoitseteks kolloidideks. Neid, mis käituvad aluselna, nimetatakse basoidseteks kolloidideks. Raua-alumiiniumi kolloidid võivad käituda nii ja naa, olenevalt keskkonna pH-st ja neid nimetatakse amfoteerseteks kolloidideks. Mida raskema lõimisega muld (savimuld), seda rohkem on kolloide, samuti, mida huumusrikkam muld, seda rohkem kolloide. Kolloidid tunneb ära näiteks, kui on savine pinnas ja vihma sajab ja tekivad loigud, mis on mitu päeva hägused, siis nendes loikudes hõljuvad koloidid. Vad hõljuvad, sest sama laenguga kolloidid tõukuvad üksteisest eemale. Kolloidlahust nimetatakse sooliks. Kui kolloidlahus vananeb, kui kuivab, kui sinna lahusesse satuvad elektrolüüdid (soolad), kui lahus külmub, siis see kolloidlahus kalgendub ehk koaguleerub ja sool läheb üle geeliks.
annaabi.ee 
