Leidsid 6 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Hüpikkonn - Edgar Allan Poe". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
hüpikkonn, saal, kääbus, seitse, narri, maskeraad, allan, kuningast, liikuda, kääbuse, paksuke, kuningale, naeru, mõjuvõim, lähedased, korraldama, nägid, sünnipäev, osanud, visati, kummaline, naerma, arutama, kaheksat, selga, tõmbama, seoti, oodati, ehmus, jooksma, saalist, ülespoole, samasugune, keskele, tutvustas, rippus, laipataba. Temaga aga samas majas elab ka vanamees, kelle ükssilm meenutab kotkasilma. See silm oli kahvatusinine, millel kae oli peal. See haige tegelane, peab ennast ülimalt geniaalseks inimeseks, kes ei tihanud vanamehe raha ega talle niisama kurja teha, kuna too oli tema vastu alati hea. Kuid teda häiris meeletult vanamehe kotkasilm ja sellepärast otsustas ta vanamehe tappa. Kogu see muutis terve raamatu olustiku hirmuäratavaks, kuid kaasakiskuvaks. Kõigepealt käis ta seitse ööd järjest vanamehe ukse taga. Ta avas meeletult aeglaselt ukse ja kaasas oli tal igal ööl ka lamp mida kattis kate. Ning kui ta tundis ennast täiesti kindlalt siis ta avas lambi ja suunas kiire täpselt vanamehe kotkasilma peale. Kahjuks oli, aga vanamehe kotkasilm alati suletud ja kui silm oli suletud ei suutnud ta teda tappa, sest ta oli kuri ju ainult selle peale. Igal hommikul ta rääkis vanamehega viisakalt ja küsisis kuidas
temaga saaksime, kui me sisse astuksime selle suursaali uksest ja oleksime järsku keset seda pikkades vammustes, vattides ja vestides rahvahulka. Kõigepealt tunneksime suminat kõrvus ja pimestust silmis. Meie pea kohal on kahekordne teravkaarvolv, mida kaunistasid puunikerdused ning kuldliiliad taevassinisel põhjal, jalge all vaheldumisi valgest ja mustast marmorist põrmand. Mõni samm meist eemal on määratu suur sammas, siis teine, kolmas, kokku seitse sammast piki saali, mis ta laiemal kohal toetavad kahekordsete võlvkaarte aluseid. Nelja esimese samba ümber asuvad kauplejate putkad, mis sätendavad klaas-asjakestest ja kassikullast, kolme tagumise ümber hagejate puhvpükstest ja advokaatide talaaridest läikima hõõrutud tammised pingid. Ümber saali, piki kõrget 8 seina, on uste, akende ja sammaste vahel lõpmatu rida Prantsusmaa kuningate kujusid,
ratsu harevil karvu. Sest meie noormehel oli ratsu, pealegi nii silmapaistev ratsu, et see kohe üldist tähelepanu äratas. See oli kaheteistkümne- või neljateistkümne-aastane võikjas bearni setukas, ilma ainsagi sabajõhvita, kuid mitte ilma muhkudeta säärtel. Sammudes hoidis setukas pead põlvedest madalamal, mis tegi suuraudade kasutamise üleliigseks, kuid siiski suutis ta päevas oma kaheksa ljööd edasi liikuda. Kahjuks olid selle hobuse peidetud väärtused nii sügaval veidra karva ja vigase kõnnaku all varjul, et tol ajal, kus igaüks oli asjatundja hobuste alal, äratas umbes veerand tunni eest Beaugency värava kaudu sisse sõitnud setuka ilmumine Meung'i linna üldist tähelepanu, mille halb mõju isegi ratsanikuni ulatus. See tähelepanu oli noorele d'Artagnanile (nõnda oli selle teise Rocinante rüütli Don
Äsja-kroonitud kangelane langes ühegi pauguta. Endine lemmik Amy Lawrence kadus ta südamest ega jätnud endast isegi mälestust järele. Tom oli arvanud, et armastab teda hullupööra; ta oli pidanud oma kirge jumaldamiseks, ja ennäe! see oli ainult vilets kaduv kiindumus. Ta oli kuude kaupa Amyt võita püüdnud ja alles nädal tagasi oM tüdruk talle oma poolehoidu tunnistanud; ta oli olnud kõige. õnnelikum ja uhkem poiss maailmas ainult seitse lühikest päeva, ja nüüd, ainsa hetkega, oli Amy tema süda- 23 mest läinud nagu juhuslik võõras, kelle külaskäik on tehtud. Tom jumaldas seda uut inglit vargse pilguga, kuni nägi, et see oli teda märganud. Siis teeskles ta, nagu poleks tal aimugi tüdruku sealolekust, ja hakkas igasuguseid mõttetuid poisikeselikke tempe demonstreerima, et tüdrukus imetlust äratada. Ta jätkas seda veidrat tembutamist tükike aega, kuni
I. Esimest korda elus Indrek tundis end tõesti üksikuna, mahajäetuna ja nagu maailmast eraldatuna, niipea kui vagunirattad hakkasid põrisema, tagudes mingisugust tundmatut takti. Kogu minevik tõmbus millegi pärast Vargamäele kägarasse kokku ja muutus nagu unenäoks, muinasjutuks, peaaegu olematuks. Mis olnud, tundus kõik tähtsusetuna; mis tulemas, nii tähtsana ja suurena, et tal puudus alles peaaegu igasugune sisu. Ta oli endalegi võõras selles võõras ümbruses. Võhivõõrad inimesed kiilusid ta vaguninurka. Ainuke lohutus, et võis aknast välja vahtida, kus vilksatasid mööda valgete kannudega traate kandvad postid lagedal või poolraagus põõsaste vahel, niidud aedadest piiratud heinakuhjadega, metsad, sood, rabad, viljarõukudega tipitud põllud. Siin-seal kirju kari, tule ääres seisev karjapoiss ja koer, kes sibas põriseva rongiga kaasa, kadudes mahalangevasse vedurisuitsu. Aga need tuttavadki asjad jätsid külmaks ja ei äratanud huvi. Valitses mingisugune h
Tasuja JUTUSTUS EESTIMAA VANAST AJAST I Aastasadade kuristik haigutab meie ja selle aja vahel, milles siin räägitavad juhtumused on sündinud. Selle pika aja sees on meie maal, niisama kui mujalgi maailmas, palju vanu asju igaviku rüppe vajunud, kust neid ühegi muinasaegade tagasisoovija õhkamine enam välja ei meelita; uusi olusid, kuigi mitte kõigiti paremaid, on lugemata arvul tekkinud. Üldse on maailma muutlik nägu nooremaks, lahkemaks läinud; kuuesaja aasta eest oli ta, meie ajaga võrreldes, vana ja mõru. Iseäranis meie maal. Luba, lugeja, et ma sulle seda tagasitõukavat nägu paari kerge kriipsuga mõtte ette maalin. On pildil valitsev põhivärv, siis on kergem pildi kujudele karva ja seisuviisi anda. Kolmeteistkümnenda aastasaja hakatusel sattus eestlane isevärki naabrite keskele. Öeldakse, et naabritega üldse olevat raske rahus ja sõpruses elada. Aga eestlase tolleaegsed naabrid olid koguni hullud, üks hullem kui teine. Nad riisusid ta, vaese patuse pagana,
annaabi.ee 
