küsimusele, miks reklaam kui selline üldse eksisteerib. Reklaami kaheks peamiseks motiiviks on informeerida inimest kauba või teenuse olemasolust, omadustest ja tingimustest selle kättesaamiseks ning mõjutada inimest tarbima just seda kaupa/teenust. Ühiskondlikes tingimustes, kus on ennatlik rääkida kaubarohkusest, on ülekaalus informeeriv funktsioon. Tingimustes, kus pakkumine ületab nõudluse, nihkub paratamatult esile reklaami mõjustav funktsioon. Humaansetest kaalutlustest – ärgem mõjustagem inimesi, vaid üksnes informeerigem neid! – lähtuv tootja, kes eitab inimeste sihipärast mõjutamist, petab ennast kahekordselt. Esiteks seetõttu, et informeerimine ise ei ole peaaegu kunagi mõjuvaba. Teiseks aga seetõttu, et loobudes mõjustamast inimest ostma tõepoolest head ja ausalt edutatud kaupa, annab ta suurema tegevusvabaduse nendele firmadele, kes ei pruugi üldse mõelda humaansetele aspektidele ja kelle toodang on vilets
1750. aastatel. Eisen väitis, et talurahva seisundi parandamine on kasulik eelkõige riigile. Keisrinna Katariina II survel nõudis kindralkuberner George Browne 1765. aasta maapäeval Liivimaa rüütelkonnalt, et need piiraksid mõisnike „türanlikku karmust ja piireületavat despotismi". Kindralkuberner soovis, et mõisnikud tunnustaks talupoegade omandit, seaks piirid talupoegade andamitele ja teotööle ning lähtuks talupoegade karistamisel humaansetest ja kristlikest normidest. Aadel polnud aga kaugeltki üksmeelel, kas ja kuivõrd tuleks mõisnike võimu talurahva üle piirata. Kuigi maapäeval täideti George Browne'i nõudmised, ei tähendanud see veel talurahva omandiõiguse täielikku tunnustamist. TALURAHVA VAESUSE PÕHJUSED Talu toimetulekut mõjutasid paljud tegurid. Tööjõus pereliikmete kaotus võis tähendada talule tõsist tagasilööki. Teisalt võis aga ka liigne järelkasv
Kuid põhimõte, et maksumaksjad kaasatakse neid puudutavatesse otsustesse, on üldlevinud (Einasto 1999: 479). Veel üheks kriteeriumiks võiks pidada universaalsus, sest üldiselt peetakse sotsiaalkindlustuse all silmas väga laiade kontingentide haaramist ja universaalsust, et inimesed oleksid sellega kaetud (Einasto 1999: 479). 3.3. Sotsiaalpoliitika: kellele ja miks Sotsiaalpoliitikast rääkides ja kirjutades lähtutakse Eestis enamasti eetilistest, humaansetest ja üksikisikukesksetest põhjendustest. Arenenud riikides on sotsiaalpoliitika majanduspoliitika osa. Probleeme vaadeldakse kiretult, pragmaatiliselt ja isegi mõnevõrra küüniliselt. Kui parteipoliitilised rumalused välja arvata, on sotsiaalpoliitikal kolme sorti eesmärgid: eetilised, poliitilised ja majanduslikud. Harimatu, töötu, kodutu ja kerjav inimene pole eetiline, esteetiline, humaanne ega kristlik vaatepilt. Teda on valus vaadata
II REKLAAMIPSÜHHOLOOGIA LÄHTEALUSED. 2.1 REKLAAMI PSÜHHOLOOGILINE OLEMUS. Reklaami kaheks peamiseks motiiviks on informeerida inimest kauba või teenuse olemasolust, omadustest ja tingimustest selle kättesaamiseks, ning mõjutada inimest tarbima just seda kaupa/teenust. Ühiskondlikes tingimustes, kus on ennatlik rääkida kaubarohkusest, on ülekaalus informeeriv funktsioon. Tingimustes, kus pakkumine ületab nõudluse nihkub paratamatult esile reklaami mõjustav funktsioon. Humaansetest kaalutlustest- ärgem mõjustagem inimesi, vaid üksnes informeerigem neid! - lähtuv tootja, kes eitab inimeste sihipärast mõjutamist, petab ennast kahekordselt. Esiteks seetõttu, et informeerimine ise juba sisaldab mõjutamist. Teiseks aga seetõttu, et loobudes mõjutamast inimest ostma tõepoolest head ja ausalt edustatud kaupa, annab ta suurema tegevusvabaduse nendele firmadele, kes ei pruugi üldse mõelda humaansetele aspektidele ja kelle toodang on vilets. Nimetagem
vanglatele, narkovõõrutusele jne. Huvialaringide finantseerimine on kasulik ka majandusele. Näiteks Eesti elektroonikatööstuse edu ei tugine ainult Tallinna Tehnikaülikoolile ja omaaegsele Eesti Teaduste Akadeemia Küberneetika Instituudile. Väga oluline oli ka kunagise Tallinna Pioneeride Palee raadioringi tegevus. Sotsiaalpoliitikast rääkides ja kirjutades lähtutakse Eestis tihti enamasti just eetilistest, humaansetest ning üksikisikukesksetest põhjendustest. Mõned autorid samastavad sisuliselt sotsiaalpoliitika samariitlusega. Arenenud riikides on sotsiaalpoliitika aga majanduspoliitika osa. Selle kujundamisel lähtutakse eeskätt ratsionaalsetest ühiskonnakesksetest põhjendustest. Probleeme vaadeldakse kiretult, pragmaatiliselt ja isegi mõnevõrra küüniliselt. Kui sotsiaalpoliitika eetiline eesmärk rajaneb suuresti humaansetel, siis poliitiline ja majanduslik
annaabi.ee 
