Oma kitsikusest tingituna, ei olnud ta nõus kosima Liisit. Ma arvan, et Liiv ei käitunud õigesti, sest kui ta oleks Liisit tõeliselt armastanud oleks ta teadnud, et tugevad tunded oma armastatu vastu on tähtsamad kui raha. Vaesusest tingituna polnud tal oma kodu. Juhan elas kuni 1908. aastani vanemate talus, seejärel sugulaste ja tuttavate juures. Kolm aastat ennem oma surma kirjutas ta luuletuse "Helin", kus ta kirjeldab oma haiguse algusaastaid, tõve süvenemist ja hukatuslikku lõppu. Minu arvates on see luuletus vägagi mõtlema panev ja kurb. Juhan Liiv suri tuberkuloosi tagajärjel 1. detsembril 1913. aastal. Ta on maetud Alatskivi kalmistule. Juhan Liiv on üks Eesti parimaid kirjanikke, kes jagas meiega kilde oma elust ja tegemistest, luuletuste ning kirjutiste näol. Mälestus temast jääb igavesti Eesti rahva südamesse.
Tänapäeval on selgeks tehtud et, Gertrudi kabel jäi Suurest Rannaväravast paremale, praeguse mereväe staadioni kohale. Sealt leiti müürijäänuseid ja hauakivide tükke. Kui reformatsiooni järel enamik pühakunimelisi ühendusi Tallinnas laiali saadeti, ühinesid laevnikud taas Suurgildiga, osa aga läks Kanuti gildi üle, aga Gertrudi gild ei kadunud ometi. Küllap siis sai Gertrudi gild uue sisu, mida mäletab Balthasaar Russow oma "Liivimaa kroonikas". Nimelt oli enne hukatuslikku Liivi sõda olemas "Gertrudi viletsate vennaskond", mis kasutas Rõugemaja Suure Rannavärava ees. "Gertrudi viletsad" olid rõugehaiged. Kas nad põdesid tavalisi või "prantsuse rõugeid", selle kohta teadaolev kirjasõna vaikib. Linn ei pidanud neid siiski täielikeks heidikuteks. Kui toimusid pidulikud protsessioonid ja küünlaringkäigud ümber linna, siis oli neis oma kindel koht ka "Gertrudi viletsate vennaskonnal". Rõugemaja tõenäolisim asukoht oli P.Gertrudi kabeli juures
mistahes põhjusel kellelegi kasulik on, olgu see siis tootja või tarbija või hoopis keegi kolmas, siis tuleb asja vaadelda kui olemasolevat ja leida lahendused, et asi oleks turvaline, nii inimestele kui keskkonnale. Selle nimel ongi tehtud põhjalikke pingutusi seadusandluse loomisel, et küsimus saaks korrektselt reguleeritud ja kõigi osapoolte huvid mõistlikult esindatud. Praegu levinud GM liinid kannavad enamasti lisaväärtusena herbitsiidresistentsuse geeni või putukkahjuritele hukatuslikku Bacillus thuringiensis'est pärinevat geeni. Seega on need lisaomadused mõeldud eelkõige tootja elu mugavamaks tegemiseks, tarbijale midagi need juurde ei anna. Muidugi on geenitehnoloogiat abiks võttes põhimõtteliselt võimalik luua lõpmatul hulgal uusi organismiliine. Nende seas võib näiteks leiduda selliseid, mille abil saab toota suhteliselt odavalt väärtuslikke farmatseudikume, mis rikastavad toidulauda tavapäraselt väheesinevate
enesetunde ja alati on "sõpru" soovitamas. Esimene proovimine tehakse tavaliselt pidudel ja pahatihti koos alkoholiga. Kui esimene elamus on on väga ere, siis kutsub see end aina kordama, kuigi hingepõhjas tuntakse, et see pole päris õige. Alati on enda jaoks õigustus olemas: "ega mina sõltuvusse ei jää. Ma võin igal hetkel lõpetada, kui tahan". Aga elu näitab, et ometi jäädakse sõltuvusse. Seesama esimene tablett võib avada värava narkomaania hukatuslikku maailma. Sagedased on juhud, kus esimesest tabletist saadav mõnutunne muutub 3-4 kuu pärast paratamatuks vajaduseks, et eksisteerida, et oma piinasid leevendada - naudingust on saanud orjus. Kellelgi ei tasuks luua endale illusiooni, et lihtsalt proovides ei juhtu midagi. Loomulikult ei saa kõikidest proovijatest narkomaane, aga ei või iial ette teada, kuidas see salakaval aine kellegi organismile mõjub. Pidevalt tuleb juurde uusi mõnuaineid, mis esmapilgul tunduvad üsna süütuna.
teaduseks vormimisel. Broca sügavam panus oli teha lõpp mõnda aega aju käsitlemisel valitsenud holistlikule lähenemisele (nt Pierre Marie, 1853-1940), mis vaatas aju tervikuna, mida ei saaks jagada funktsionalistlikesks osadeks. 19. sajandi keskpaik andis psühhiaatriale ka degeneratsiooni mõiste (Benedict Morel, 1809- 1873)). Eelduseks oli bioloogiline determineeritus vaimuhaiguste tekke puhul. Nö environmentalistide juures usuti keskkonnatingimuste hukatuslikku mõjusse, mis puudutab tulevaste põlvede vaimset tervist (Eestis Juhan Luiga). Degeneratsiooni mõiste domineeris ühiskonnakäsitlusi 19. sajandi lõpus, 20. sajandi alul. Tegemist oli geneetikaeelse pärilikkusküsimusega, mis tunnistas keskkonna tähtsust. Küsimus moraalsetest kõrvalekalletest viis kriminaalsete vaimuhaigete mõiste tekkimiseni 19. sajandi keskpaigas tekkisid sellistele spetsiaalsed varjupaigad (enam ei hukatud, ega
annaabi.ee 
