Parisina Tegevus toimub Este lehtlas, hiljem lossis ja siis hukkamisplatsil. Tegevuskohti on vähe ja neid ei kirjeldata eriti. Teose põhikonflikt on vürst Azo ja tema vallaspoja Hugo vahel. Hugol oli armuvahekord vürsti naise Parisinaga ning Azo sai sellest teada. Ta karistas Hugot sellise käitumise eest. Hugos on positiivne see et ta tunnistas oma tegu ja süüd ning mõistis et oli isa suhtes valesti käitunud, ta ei hakanud vastu oma surmanuhtlusele ning leppis oma saatsega. Ta oli uhke ning lootis et taevas selgub siiski õiglus. Negatiivne oli vb see et ta ei hakanud vastu oma surmanuhtlusele ning oli liiga leebe, leplik oma saatuse suhtes.
"Orjakivi", et eesti müüdid ja rahvapärimused unustusse ei vajuks. Ta tahtis oma lugejatele meelde tuletada folkloori võlu ja selle juuri. 6. Villu elu traagika seisneb selles, et ta on lihtne talupoeg, kellel on raske kõrgustesse pürgida. Tahtmatult tunnevad saksid või temast kõrgemal redelipulgal asuvad inimesed end ohustatuna, kui Villu neile vastu julgeb hakata. Seepärast surutakse teda maha ja suhtutakse temasse eelarvamustega. 7. Helenel ja Hugol oli õigus Villule haridust anda, hoolimata sellest, et 19. saj polnud kohaseks endast alamatele seesuguseid võimalusi kinkida. Nad olid uuendustemeelsed saksid ja omast ajast ees ning sellepärast neid tihti ei mõistetudki. Helene ja Hugo uskusid võrdsusesse ja õiglusesse. 8. Villu jäi oma sünnikodu juurde Kukulinna, kuid ta ei saavutanud oma unistusi heast haridusest. Teose lõpus unistab ta endiselt kaugematest maadest ja avaramast
13. aastaselt hakkas ta luuletama. Koos oma vendadega asutas ta 1819. aastal ajakirja ,,Kirjanduslik Konservatiiv" - alguses oli konservatiivsete vaadetega. Põhjalik murrang Hugo maailmavaates toimus 1820-ndate aastate teisel poolel. Siitpeale iseloomustab teda avar kaasaelamine ühiskondlikule õiglusele ja võitlusele, poolehoid rõhututele ja hüljatutele, jõuline eetiline protest maise ülekohtu vastu. Luulelooming oli Prantsusmaal väga populaarne. Romantiline hoiak jäi Hugol elu lõpuni, käsitles nii sotsiaalseid kui eetilisi konflikte. Toetas rahva õiglast võitlust ja eitas vägivalda ja antiikeeskujude matkimist. Ühendas madala ja üleva, traagilise ja koomilise. Kirjanik peab kujutama tõde, et kasvatada rahvast. Näitekunstis vormi ei muutnud ikka 5 vaatust ja klassikaline ülesehitus. Sisulised muutused demokraatlik hoiak. Kangelasteks kõrgseltskonnast välja heidetud või sellega vastuollu sattunud isikud. 1841
Nii, nagu 19. sajandi alguses Prantsusmaale iseloomulik oli, oldi palju lähtutud seisukohast, et kui sa oled aadlik, on sul päritolu, suursugusus ja tuleviku väljavaateid. Kui oled kodanluse hulgast, võid saavutada rikkuse ja teatud tuntuse, kuid see ei kaalu üles suguvõsa päritolu poolt. Napoleonil aga polnud ka sellist tausta, nii et ta andis eeskuju ja innustuse kõigile madalamat päritolu inimestele, sh Hugole, kes asus maailma vallutama oma loominguga. Kirjandushuvi tekkis Hugol üsna noorena, ta oli vendadest noorim. Kui ta oli 17, asutasid nad vendadega ühe kirjandusajakirja. Algusest peale pühendus Hugo kirjandusele. Varasem looming on tal romantiline luule. Hugo oli erakordselt mitmekülgne. Meie teame teda eelkõige proosakirjanikuna, aga tegelikult kirjutas ta nii luulet, proosat kui ka draamat + reisikirju, arutelusid. Öeldakse, et igas valdkonnas võib tuua prantsuse kultuuriloost mõne silmapaistvama esindaja, siis Hugo suurus ja eripära
Uuris Rousseau’d. Oluline teos „Saksamaast“ – see oli üks prantsuse romantismi esimesi teoseid. Ilmunud 1810ndal aastal Inglismaal, kuna Prantsusmaal oli keelatud. Victor Hugo oli põhihoiakutelt ka romantiline. Tema ümber koondusid noored tulihingelised romantikud. Kirjutanud palju luulet. Meile tuntud „Jumalaema kirik Pariisis“. Varases romantilises romaanis on tüüpiline vastandus – blond ja brünett neiu. Blond on siinjuures hea ja õilis ning brünett on pigem halb kuju. Hugol on need aga ümberpööratud. Ka hingeväärtused on tähtsad – Quasimodo, kes on välimuselt eemaletõukav, on hingelt õilis ja ilus. Siin põimub ka teatav hulk realismi jooni, aga eelkõige on see ikkagi romantiline teos. Notre-Dame on tähtsalt kohal, sest Hugo oli suur restaureerimise pooldaja. 12. loeng 28.11.15 – rohkem proosast Lüürika on romantismis juhtiv žanr ja ka proosa on allutatud lüürika reeglitele. Tänane teema on proosakirjandus
Eelkõige romantikud tõstsid kisa klassitsismi ühe põhitõe vastu nõue mitte segada zanreid. Hugo kirjutas, et selline piiritlemine ei ole normaalne. Zanrite lahusus ei ole võimeline peegeldama tegevust. Groteski teke ühendamatute asjade ühendamine, näiliselt vastuolus olevad mõisted segatakse kokku (nt naljakas ja õudne segatakse kokku). Hugo viitas Shakespeare'ile. Shakespeare kirjutas naiivselt, ta ei teadnud, et see on grotesk, temas ei olnud selles midagi erilist. Hugol oli suuri raskuseid tooria praktikasse rakendamisel. Hiljem tuleb naturalist Zola: Kõik Hugo tegelased deemonid või inglid st need ühendamatud alged pannakse küll ühte teosesse kuid mitte ühte karakterisse. Järelikult ei vasta see rohkem tegelikkusele kui zanrite täielik lahus hoidmine. Zola arvas, et Hugo tegelased on ideoloogilised konstruktsioonid igas neist kehastub mingi idee mitte reaalsed tegelased. Hugo puhul allegooriate vahel võitlus
annaabi.ee 
