Psühhiaater, huvi kirjanduse 1. Veristlik sürrealism = realistlik sürrealism (it.k) Reaalsed objektid, maastikud. Katki paisatud jne. Eeskuju: Chirico (Dali, Ernst, Magritte) 2. Mitteveristlik sürrealism – puudub seos reaalsusega (Masson, Miro, Tanguy) Salvadore Dali – veristlik Tõstis esimesena mässu Bretoni vastu, visatakse sürrealistide rühmitusest välja, sest hakkab Franco pooldajaks. Kuid saab tuntuimaks! „Mae West“ – Holliwoody näitlejanna. Peitepildid „Mälestuse püsivus“ – vedelad kellad.. „Kodusõja eelaimus“ – 1936 kunstniku õudusunenägu „Voltaire’i büst“; „Orjaturg“; „Picasso portree“ (mõnitus) Max Ernst – veristlik Sürrealistliku väljaande „Minotaure“ esikaas „Igiliikumine“ „Ravitseja“ „Magamistoa filosoofia“ Teadusprobleemidega seotud maalid, erootilised tööd, ka mittesürrealistlikud rahulikud maastikud
lavastanud Imre Kálmáni libreto Leo Stein ja Béla Jenbach opereti ,, Silva"(2010). Erinevalt maailmakuulsast operetist ,,Silva", milles leiduvaid teravaid paralleele tänapäeva maailmaga rõhutas Sander mitte etenduse kaasajastamisega, vaid ,,vanutamisega", on tema lavastatud ,,Savoy ball" oma olemuselt pigem mittemidagiütlev suhtekomöödia kui tõsiseltvõetav suurteos. Mart Sander on öelnud, et tema eesmärgiks oli muuta operett ,,Savoy ball" 1930.aastate Holliwoody muusikafilmi stiilis lavastuseks, kuid kahjuks pean ma tõdema, et vähemalt minu silmis ei suutnud ta oma lubadust suurejoonelisest Holliwoody glamuurist lavale tuua. Pigem meenutas antud uusversioon mulle algaja lavastaja ebaõnnestunud süzeega esilavastust. Loomulikult ei saa ma väita, et Sander poleks lavastajana kohe mitte millegagi täppi pannud - vastupidi. Sanderi poolt valitud osatäitjad elasid oma rolli
laulja-, näitleja-ja saatejuhitööle. Oma karjääri alustas ta Estonias koorilauljana. Ta oli ka laulja ansamblis Modern Fox. Teatris on Mart Sander esinenud peamiselt operettides ja muusikalides, kuid ka sõnalavastustes. Siiani on ta olnud Rahvusooperis Estonia lavastaja ja kunstnik, tuues lavale etendused „Silvia“ ja „Savoy Ball“. Mart Sander on öelnud, et tema eesmärgiks oli muuta operett „Savoy ball“ 1930.aastate Holliwoody muusikafilmi stiilis lavastuseks, kuid minu meelest ei suutnud ta oma lubadust lavale tuua. Minu meelest oli Mart Sanderi uusversiooni süžee ebaõnnestunud, kuna vaatused ei olnud hästi paigas ning viimane vaatus venis väga pikaks, kuid osatäitjaid oli ta küll osanud valida. Osatäitjad elasid väga hästi oma osadesse sisse. Tema lavakujundus oli väga huvitav, 1930.aastate Prantsuse Riviera stiilis interjöör. Väga luksuslik ja elegantne ning sobis väga
ühiskonna julmusest. Kõige eelnevale vaatamata on julmuse kõrval ka halastust, mida ehk nii palju tähele ei pane. On ju palju heategevusorganisatsioone, mille liikmed oma vabal tahtel on valmis teiste heaks midagi tegema ilma vastutasu saamata. See näitab kindlasti, et on olemas ka hea tahtlikkus. Heategevus on muutumas rikaste hulgas nagu mingiks uueks hobiks. Palju on näiteid kuulsatest lauljatest, sportlastest ja Holliwoody näitlejatest, kes annetavad suuri summasid heategevuseks. Siinkohal aga tekib küsimus, milleks seda tehakse? On kindlasti neid, kes teevad seda oma imidzi nimel, neid, kellel pole oma rahaga lihtsalt midagi muud peale hakata ning kindlasti ka neid, kes teevad seda lihtsalt heast südamest. Kuid niisuguseid inimesi on kahjuks vähe. Siiski on rõõmustav, et inimestes on säilinud halastust ja kaasatunnet. Halastust näeme ka Aafrika näljahädaliste aitamses. Paljud rigid on valmis toetama
Trooja sõja õigustuse: ,,Helena vastupandamatu ilu lunastab Helena õigustpoolest kogu hädast, mida ta on põhjustanud. Kui Trooja on alistatud, sööstab Menelaos reetliku abikaasa poole, et teda tappa, aga kui mees näeb Helena kaunist rinda, tardub tema relva hoidev käsi paigale. Kreeka meest kujutati harilikult spordlikku kehaga, kiire ja tugevana. Vaadelgem nüüd tänapäeva iluideaale. Suurem osa noorte iidolitest ja holliwoody staaridest vastavad sarnastele kirjeldustele. Klassikaliselt ilusaks naiseks peetakse saledat, end kaunite vormide ja õrnade näojoontega naist. Ilusaks meheks harilikult pikka, tugeva kehaga ja sirge ninaga meest. (Diane Kruger ja Brad Pitt filmis ,,Trooja") Ka moekunstis võime näha selgeid detaile, mis on võetud vana-kreekast. Ühtedeks populaarsemateks suvekleitideks on antiikkreekast pärinevate doogade stiilis tehtud kleidid
võiks tunduda. ta rõhutab ka seda, et massikultuur, kasvõi näitks need poplaulud mida ta kritiseerib, ... [mõte jäigi siia katkendlikuks] ta muidugi analüüsib seda muusikat valesti. ta ei analüüsi selle muusika juuri ja taustu. tema jaoks on probleem see, et see muusika on vormiliselt liiga vähe vulgaarne, liiga vähe pealetükkiv. ta näeb selles klassikalise muusika lahjendust. see ilmub paremini nähtavale hiljem, aga adorno ei näe seda. kui te vaatate holliwoody filmi, siis selle helikeel on harilikult 19s romantilise klassikalise muusika helikeel. see pole muidugi juhus. filmikunst oli vaja maha müüa keskklassile, kes on ostujõuline. film pidi lahti saama vooliku peal seismise efektist. selleks et filmikunst saaks läbi lüüa, pidi ta kasutama olemasolevaid kunstiesteetika raame. vaja oli ostujõulise keskklassini jõuda. sellistel võis kodus olla ka mõni noot ja isegi klaver
annaabi.ee 
