pere. Andres oli rohkem ametis rivaalitsemisega Pearuga kui hoolitsemisega oma pere eest. Ei tulnud tal aru ka siis pähe kui Krõõt suri Mariga läks asi sama rada edasi. 5. Arutle kuidas hindasid Pearu, Andres ja Hundipalu Tiit haridust. Tiit oli väga haritud mees ja suhtus haridusse väga positiivselt. Andresel endal küll haridust ei olnud kuid julgustas oma lapsi õppima ja suhtus haridusse positiivselt. Pearu ütles küll, et kui keegi kooli läks, et läheb hobusevargaks õpiima, kuid ei keeland oma lastel õppimist. 6. Analüüsi Indreku olemust. Indrek oli väga tagasihoidlik natuke eraklik, kuid ka jonnakas. Ta ei viitsinud mängida ega joosta koos teiste lastega. Parema meelega oli indek kuskil omaette õppimas või lugemas. Indrek tahtis saada targaks kuna ta õppis pidevalt ja talle meeldis see. Ema oli Indreku jaoks kõige tähtsam nad ei saanud küll koguaeg hästi läbi pidas siiski Indrek ema kõige tähtsamaks
vennalt igasugu küsimusi küsima, räägivad Vargamäel toimunust * - Indrek käis Vargamäel ringi, kohtus Pearuga, rääkisid juttu, Pearu seletas Indrekule kuidas rehenutti peab ja et tahab jälle maad kuivendada, et hea mets saaks kasvada - veel teinekord kohtus Indrek Pearuga vallamajas, kirjutaja juures, Pearu rääkis Indrekule, kuidas kõrtsis ütles ta Andresele, et ta saatis ühe poja kroonuküna närima ja teise linna hobusevargaks õppima, kuid Andres vastas, et Indrek ei läinud mitte hobusevargaks õppima, vaid tõde ja õigust tudeerima, ja nüüd kuis Indrek tuli tagasi Vargamäele perele külla ja Pearule hüüdis: „Tere, teisepere isa!“, siis tekitas see Pearus halva tunde, et nii Mäe Andrese poja kohta tookord seal kõrtsis öelnud oli, veel meenutas Pearule see hüüe Krõõda ilusat ja heledat häält * - Indrek läks ka ristiisale, Hundipalu Tiidule külla - rääkisid juttu XIX
märkasid. Indreku noorem vend Ants vihastasoma jutuga Indreku välja ja Indrek lahkus. Mööda jõge minnes kohtus Indrek Tiiu ja Kadriga, kes hakkasid Indrekult tema hariduse kohta pärima, kuid hiljem pettusid selles. Soos kõndides nägi Indrek Pearut ja läks teda tervitama ja ka Pearu võttis ta naeratusega vastu. Kuid nad ei osanud midagi erilist rääkida. Kuid Indrek kohtas Pearut hiljem veel baaris, kus Pearu rääkis, et kuidas ta pidas Indrekut ennem hobusevargaks, kuid enam ei pea, kuna too oli teda ,, teise pere isa"-ks kutsunud. Indrek jõudis veel kohtuda ka ristiisa Tiiduga, kes tahtis temaga poliitikast ja isamaalisusest rääkida, kuid põhiliseks rääkijaks jäi Tiit ise. XIX Indrek jõudis õhtupoolikul,enne päikese loojangutkoju. Siis juhtus ka ema teda nägema ja ütles et tal tuligi just meelde, et pidi uuest linasest riidest Indrekule särgi tegema, kuid
selle noore Andrese, sinu kalli venna, õieti öelda, poolvenna, kroonu viis, sellesama, kes kevadel käis minu kruavi tammi lõhkumas, kui ma loodheinamuad tegin, tead isegi, seal Jõessaare mail, -- just sellesama meremõrtsuka saatiski vana Andres kroonu, ja siis ma talle ütlesingi, ütlesin lausa jonni pärast, et aga teda kiusata ja nokkida, ütlesin: Nüüd suatsid ühe poja kroonuküna närima ja teise linna hobusevargaks õppima, -- sinu nimelt, sest sinust pidi kool tegema hobusevarga. Lisasin talle veel juure, et meil ongi hobusevarastest nappus käes, sest Vargamäelt pole veel ühtegi hoost varastud. Ja kas sa tead, mis vana Andres, see nuabrimees ja sinu kallis isa, mulle terve kõrtsi ees ütles? Tema ütles, et sina oled linna läind mitte hobusevargaks õppima, vaid tõde ja õigust tudeerima. Ning kui sa nüüd kevadel mööda
Ma peitsin enese väikesesse pimedasse salakambrisse, mis elutoa kõrval seisab. Siin puutusin oma ehmatuseks ühe inimesega kokkiu, kes mulle käe suu peale surus ja mind vait käskis olla. See oli Priidu, kes 166 ennast sinnasamasse oli peitnud. Me pidasime hinge kinni ja kuulatasime. Kõik, mis elutoas räägiti ja tehti, oli siin selgesti kuulda. «Kes see on?» küsisin mina vana rüütli häält kuuldes. «Viljandi komtuur,» sosistas Priidu. Komtuur nimetas Priidut mässajaks ning hobusevargaks ja käskis ema kohe ütelda, kuhu poeg ennast on peitnud. Ema vastas, et ta Priidut ammugi ei ole näinud. Komtuur usutas teda mitu korda, ja kui paremat vastust ei tulnud, käskis ta maja ja kõrvalised hooned läbi otsida. Meie kuulsime, kuidas nad mööda tubasid ja pööningut kõlasid ning asju loopisid, et mürin ja ragin taga. Mina värisesin hirmu pärast, et mõni kogemata salaukse võiks leida ja meie pelgupaika tungida. Õnneks ei läinud see kartus täide
annaabi.ee 
