nad seda tegema ajalookirjutuse kaudu ja sellega suhestatult. Ajalookirjutuse edukas uurimisprogramm peaks püstitama filosoofilisi küsimusi, mida saaks uurida ja vastata ajalookirjutuse uurimise kaudu. Tucker võrdleb õigusfilosoofiat ja ajalookirjutuse filosoofiat ning leiab, et uurimisprogramm, mida on kasutanud Dworkin õigusfilosoofia uurmiseks, sobiks ka ajalookirjutuse filosoofiale lähenemiseks. Sellisel juhul oleks kolmeks domineerivaks lähenemisviisiks: historiograafiline determinism, historiograafiline indeterminism, historiograafiline alammääratus. Igaüks neist episteemilistest ajalookirjutuse filosoofiatest toetab erinevat metafüüsilist tõlgendust. Tucker pakub välja, et nendele probleemidele tuleks läheneda empiiriliselt, sest see võimaldab aru saada, millistes ajalookirjutuse osades on ajaloolased ühel meelel ja millistes mitte. Kuid tõde on siiski olemas, isegi kui ajaloolased ei suuda selles kokku leppida.
1 lähimineviku sündmuste konservatiivne ja poliitilisest ajaloost lähtuv ülekirjutus (Heino Kiik „Maria Siberimaal”, Jaan Krossi hilislooming, ka Mats Traat „Minge üles mägedele”) 2 mineviku traumakogemuse analüüs indiviidi tasandil (Ene Mihkelson „Ahasveeruse uni” ja „Katkuhaud”, Sofi Oksaneni romaanid, eeelkõige „Puhastus”, Andrei Ivanov) 3 koomiline ajalugu ja postmodernistlik esteetika; historiograafiline metafiktsioon (Linda Hutcheon). Romantilisele ja rahvuslikule vastanduv iroonia ja paroodia: mitte mis juhtus, vaid kelle tõde räägitakse; interpreteerib erinevaid ajalookirjutamise variante ja toob esile ideoloogilist tendentslikkust (Kristian Kirsfeldt, Kalevipoeg 2.0; Aarne Rubeni romaanid töölisliikumisest, Andrus Kivirähu minevikuainelised raamatud; allternatiivajalugu (Hargla)
kohta (levinuim tähendus). - Ajalooteadmiste, ajaloomõtte, ajalooteadvuse (-kirjutuse) ajalugu tervikuna või mõnel üksikul maal. - Ajalooteaduse haru, mis uurib antud teadust (ajalookirjutust) ennast. 1. Historiograafia kui ülevaade ajalookirjandusest: Halvemal juhul tasemelt bibliograafiline loetelu, parimal kasvab kirjanduse ülevaatest välja antud küsimuse uurimise ajalugu, s.o historiograafiline käsitlus, mis lubab välja selgitada ühe või teise maa, küsimuse või perioodi uurimise etapid ja uurituse astme ja üleskerkinud probleemid. Uurimise hetkeseis, millele te oma töös tuginete. Iga sellise hist.ülevaate eesmärgiks on : a) Välja selgitada, kuidas antud küsimust on varem nähtud ja seletatud, mida on ära tehtud ja mis veel ebaselge (vaieldav) või puudulikult lahendatud.
Ekstreemsed kogemused surutakse alateadvusse ja neid ei taheta meelde tuletada, sest need tekitavad piinlikkust, elustavad sündmustega kaasnenud valutunde ja hirmu. Kuid mälestus neist sündmustest jääb ometi inimest häirima või ,,kummitama". Need üleelamised võivad ometi keerulisel moel elustuda spetsiifiliste kujundite või katkendlike mälupiltide kaudu. 3. Pingevaba mineviku kujutus, mäng mineviku märkidega. Koomiline ajalugu ja postmodernistlik esteetika, historiograafiline metafiktsioon. Andrus Kivirähki ,,ajalooline" triloogia, mis algab lähiminevikust ,,Ivan Orava mälestused", liigub ajas tagasi 18-saj lõpp, 19. saj ,,Rehepapp" ning siis veel kaugemasse muistse vabadusvõitluse aega (11.-12.sajand) ,,Mees, kes teadis ussisõnu". Kollektiivse mälu katkestused: Kirjandus on kollektiivse mälu kandja. Kollektiivse mälu vormiks on traditsioonid, mis moodustavad indiviidi ühiskonnas eksisteerimisel abiks, aitavad indiviidi ennast mõtestada
(Sunila nõukogudeaegne, Laaman Eesti-aegne, vahetult sündmusele järgnenud käsitlus ja Laar kaasaegse käsitluse autorina). Uurimistöö lugeja ei pruugi neist autoritest suurt midagi teada. Näiteks, et Sunila on kompartei vaatevinkli esitaja, mistõttu tollel käsitlusel on oma ajastu pitser küljes. Veelgi parem, kui uurimistöö autor oleks andnud üldisema ülevaate sel teemal üldse ilmunud kirjandusest. Aga seda ei saa gümnaasiumi uurimistöö puhul lugeda puuduseks. Sarnane historiograafiline (ilmunud kirjanduse) ülevaade on siiski vältimatu juba järgmises astmes tudengite kursusetöödes. 1. peatükk. Teoreetiline ülevaade kommunistide riigipöördekatsest. Peatükis antakse sissejuhatavalt ülevaade 1917. aasta revolutsioonijärgse venemaa poliitilistest suunitlustest. Käsitletakse ka kommunistliku Internatsionaali kujunemist ja selle tegevussuundi. Siinkohal oleks võinud peatuda ka edasisel. Piirdutakse vaid kuni 1918-1919. aastaga.
koomiline anne, mis pidevalt välja lööb. Kujunenud ka Kivirähu rahvusvaheliseks läbimurdeks. Raamat kirjutatud võtmes, et seda annab lugeda ka kõiketeadmatult eesti ajaloost, vaid on võimalik leida ka lugemiseks teise vaatenurga. Suur rõhk ka lastekirjandusel. Nende kolme kohta veel: Vastassuunaline eelnevale. Pingevaba mineviku kujutus, mäng mineviku märkidega. Koomiline ajalugu ja postmodernistlik esteetika, historiograafiline metafiktsioon 31. Eesti kirjanduse põhisuundumusi ja autoreid 20. sajandi lõpus ja 21. sajandi algupoolel (Mehis Heinsaar, Valdur Mikita jt). Kirjandus internetis (blogikirjandus), süntees, humanism, sotsiaalsus ja poliitiline seisukohavõtt, dokumentaalsus ja nn mälukirjandus, lõunaeesti kirjandus ja eestivene kirjandus, vabavärsi kinnistumine luule põhivõimaluseks, draama saab kriisist üle, eksperimentaalne proosa, ulmekirjandus, noorsooproosa.
annaabi.ee 
