Ta otsustas väljasaatmise kasuks ning elas aastatel 1726- 1729 Inglismaal. Seal innustus Shakespeare’ist ja inglise vabameelsest filosoofiast ja teaduse avastustest. Tema esimene tõsisem filosoofilise kallakuga töö “Filosoofilised kirjad” (1734) vallandas Prantsusmaal skandaali:. raamat põletati avalikult Pariisi parlamendi käsul “kui religiooni ja heade kommete vastane”. Hiljem Voltaire’i olukord siiski paranes, ta määrati 1745 kuninga historiograafiks (ajaloo- kirjutajaks), aasta hiljem valiti Prantsuse Akadeemiasse. Kasvas tema kuulsus välismaal, Preisi kuningas Friedrich II, kes püüdis end näidata ideaalse valgustatud monarhina, kutsus Voltaire’i oma õukonda. Peagi nägi Voltaire Preisi õukonna “valgustatud” näitemängu läbi. 1758 ostis Voltaire endale Šveitsis mõisa ja jätkas seal võitlust tagurliku Euroopa vastu. Voltaire naases Pariisi 83-aastasena. Aasta oli siis 1778.
üldajaloost" (1756-1769) aluse tänapäevasele ajalookirjutusele. Peale selle kirjutas ta veel näidendeid ja jutustusi. Hiljem ilmunud "Filosoofilised kirjad", mis vastandas kriitiliselt poliitilist olukorda Inglismaal ja Prantsusmaal, põletati 1734. aastal Pariisis avalikult ära, ja Voltaire pidi põgenema Lothringisse, kus elas 15 aastat Lunéville´i lähistel Cirey´ lossis markiis Emilie du Châtelet´ juures. 1745. aastal nimetati ta Prantsusmaa historiograafiks ja võeti vastu Prantsuse Akadeemiasse. Voltaire kui filosoof oli alati unistanud tema jaoks ideaalsest riigikorrast-valgustatud monarhiast. Seda lootes pidas ta kirjavahetust Katariina II ja Friedrich II-ga. Lootuse selleks andisgi talle Preisimaa kuningas Friedrich II, kelle toel Voltaire püüdis realiseerida valgustuslikku utoopiat valgustatud valitsejast. Preisimaa, mis oli vastsündinud kuningriik, vajas enda tutvustamiseks midagi kirgast ja meeldejäävat
Kuulsust kogus ta näitekirjaniku ja poeedina. Sündis Pariisis, isa oli notar. Oli kaks korda Bastille' vanglas ja saadeti lõpuks Prantsusmaalt välja. Elas mõned aastad Inglismaal, kus innustus Shakespeare'ist ja inglise vabameelsest filosoofiast ja teaduse avastustest. Tema esimene tõsisem filosoofilise kallakuga töö "Filosoofilised kirjad" (1734) vallandas Prantsusmaal skandaali. Hiljem Voltaire'i olukord siiski paranes, ta määrati kuninga historiograafiks (ajaloo-kirjutajaks), aasta hiljem valiti Prantsuse Akadeemiasse. 1758. aastal ostis Voltaire endale Sveitsis mõisa ja jätkas seal võitlust tagurliku Euroopa vastu. Voltaire uskus valgustatud absolutismi, kus valitseb piiramatu võimuga haritud monarh, kes peab silmas eelkõige üldsuse kasu. Ta arvustas katoliku kirikut kuid pidas religiooni vajalikuks. Vaimulike ringkondade vaen tema vastu oli nii suur, et ta tuli matta salaja.
ja saadeti lõpuks Prantsusmaalt välja. Elas mõned aastad Inglismaal, kus innustus Shakespeare'ist ja inglise vabameelsest filosoofiast ja teaduse avastustest. Tema esimene tõsisem filosoofilise kallakuga töö "Filosoofilised kirjad" (1734) vallandas Prantsusmaal skandaali: kirjastaja heideti Bastille'sse, raamat põletati avalikult Pariisi parlamendi käsul "kui religiooni ja heade kommete vastane". Hiljem Voltaire'i olukord siiski paranes, ta määrati 1745 kuninga historiograafiks (ajaloo-kirjutajaks), aasta hiljem valiti Prantsuse Akadeemiasse. Kasvas tema kuulsus välismaal, Preisi kuningas Friedrich II, kes püüdis end näidata ideaalse valgustatud monarhina, kutsus V-i oma õukonda. Peagi nägi V. Preisi õukonna "valgustatud" näitemängu läbi. 1758 ostis V. endale Sveitsis mõisa ja jätkas seal võitlust tagurliku Euroopa vastu. Voltaire'i filosoofia põhijoon on skeptiline ja mõõdukas ratsionalism. Ta uskus Jumala olemasolusse,
aristokraatide grupp, kes jäi truuks Corneille'le, keda tulemusetult püüti vastandada noore põlvkonna esindajale. Järgnevalt lõi Racine ka teisi kuulsaid tragöödiad, nagu ,,Britannicus", ,,Iphigeneia Aulises", ,,Phaidra", ,,Berenice", ,,Bajazet" jm. 1673. aastal valiti Racine Prantsuse Akadeemiasse, kuid tema võidukäik Prantsusmaa tragöödialaval jätkus 1677. aastani, mil ta mõneti ootamatut avalikust teatrielust tagasi tõmbus, hakkates koos oma sõbra N.Boileau'ga Louis XIV historiograafiks. Kuid tema ja Boileau teos ,,Louis XIV valitsemise ajalugu" ei olnud trükkitud ja hävis eramajas aastal 1672. Teine Racine'i ajalooline töö ,, Port-Royal'i lühiajalugu" oli puhtalt kirjutaud erakondlik kirjutis, mille ülesandeks oli kaitsta janseniste tagakiusamiste eest. Jean Racine Elu lõpul oli Racine lõplikult taastanud sidemeid jansenistidega, elas rangelt usklikku elu ja kirjutas peamiselt piibliainelisi näidendeid
Kilbile tõsteti hoopis "kultuur", kui midagi hinnalisemat kui tsivilisatsioon. GIAMBATTISTA VICO (1668 1744) Sündis Napolis 1668 vaeses peres. Loobus kooliskäimisest varakult, eelistades omal käel õppida. Ülikoolis omandab õigusteaduste doktori kraadi. Esialgu töötab rikaste koduõpetajana, 1698 valitakse 30-aastaselt Napoli ülikooli retoorikaprofessoriks 1734 nimetatakse kuninglikuks historiograafiks. Suri Napolis 1744. Peamised seisukohad: Verum ipsum factum-printsiip: tõde on võimalik teada saada ainult selle kohta, mis on meie endi tehtud. Tsükliline kultuuriarengute mudel (corsiricorsi): 1) jumalate aeg; 2) kangelaste aeg; 3) inimeste aeg. Filosoofia ja filoloogia ühtsus: nende kahe liitmine paneb aluse "uuele teadusele" (mis jääb väljapoole teoloogiat). Providentsi-printsiip: inimese eesmärgid ei teostu ajaloos kunagi
annaabi.ee 
