pikaks ja kaaluda 100-150 kg. Suvel on punahirv punakaspruuni värvusega, talvel aga vahetab selle hallikaspruuni kasuka vastu. Noored hirved on valgetäpilised. Saba ümber on valge laik nn. "sabapeegel". Isasloomadel on osa aastast uhked, harulised sarved. Oma parima füüsilise vormi saavutab punahirv 1012-aastasena. Selles vanuses on hirvedel kõige suuremad ja harulisemad sarved. Eemalt vaadeldes võib punahirve esmaspilgul ära vahetada põdraga, kuid seda ainult suuruse poolest. Lähemalt vaadeldes tuleb kohe esile hirvele omapärane pea ja nägu. Isasloomadel toob tõe päevavalgele sarvekuju. 2 Elutee kulgemine Punahirv on aktiivne ööpäev läbi, kuid
meie ulukitele, eriti aga haruldasematele, näiteks suurkiskjatele (Javois, 2008). 1.2. Ohtlikumad aastaajad Metsloomade rändealasid läbivad maanteed moodustavad barjääri, mida väiksematel loomadel on peaaegu võimatu ületada. Sellest tulenevalt on vajalik läbi viia uuringud vastavate kaitsemeetmete rakendamise tarvilikkusest. Kõige rohkem ulukiõnnetusi juhtub sügisel. Septembris ja oktoobris on põtradel ja hirvedel jooksuaeg, metssigadel novembris-detsembris. Põtradel on jooksuaja lõppedes kombeks koguneda salkadesse ja vastu talve elupaika vahetada, mõnikord koguni suurte salkadena üksteise kannul liikudes. Selles aimub teatavat rändekihku. Mitte alati pole toidulaud olnud nii rikkalik kui praegusel ajal; sihiks võib olla rabaserv männinoorendikega, kõrgemad tukad, kus ohutum ja puudub jää (Javois, 2008).
See omakorda sõltub eelkõige ressursside leviku tüübist (vt ka eespool), kuid ka näiteks vaenlaste esinemisest ja muudest grupieluviisi kasu ja hinna komponentidest. Joonisel 9.9 ongi skemaatiliselt näidatud, kuidas isaste levik võib sõltuda nii ressursside levikust (nool B, ressursihõive-polügüünia) kui ka emaste levikust (nool A, emasehõive-polügüünia). Kui emaste grupeeringud on küllalt suured, siis võivad moodustuda nn haaremid (loivalistel, hirvedel, paavianidel, sebral jt). Haaremid võivad olla sesoonsed (loivalised, hirved) või püsivad (paavianid, sebra). Haaremiomanikust isase elukäik on omapärane selle poolest, et ta asetab pea kõik jõuvarud ühte lühikesse sigimisperioodi (seda võib käsitleda semelpaarsusena isastel), mil tal partnerite rohkuse tõttu on lühiajaline erakordne edu. Lakkamatu võitlus konkurentidega haaremiperemehe staatuse eest kurnab ta aga harilikult nii, et harva peab omanik eriti kaua vastu.
aega ka ilma olulise võitluseta, eelmisel korral tugevamate respekteerimise teel nõrgemate poolt. Suuremais rühmades (kus loomad ei tunne ega mäleta üksteist nii hästi) võivad aga jõuproovid jätkuda kogu rühma kestmise aja. Jõuproovides kasutatakse otseste konfliktide asemel enamasti ähvardusdispleisid - mõnedel kaladel ja ämblikel tuleb võitjaks alati suurem, isegi kui vahe on imetühine - hirvedel võidab tihti see, kes röögib kõvemini Alluvus kui ajutine strateegia. Alles noortel ja jõuetutel isenditel, kes pole võimelised veel dominandiks pürgima, võivad grupieluviisi muud eelised siiski üles kaaluda alluvusest tuleneva hinna. Hiljem, suuremaks kasvades, on neil võimalus hõivata lakkamatutest võitlustest nõrgaks jäänud dominandi positsioon. Grupisisene hierarhia kui ESS. Hierarhia kui ESS - näit
Kainosoikumi alguses valitsesid kabjalised, aga Oligotseenist alates suurenes hulgaliselt erinevate sõraliste hulk. Kui Eotseenis-Oligotseenis oli kabjaliste mitmekesisus suhteliselt suur, siis tänapäeval on järel hobused, taapirid ja ninasarvikud. See-eest sõraliste suund alles sai hoo sisse Oligitseenis. Märgatava eelise on sõralistele andnud efektiivne seedesüsteem ja mäletsemisvõime (eeskätt veistel, hirvedel ja kaamelitel). Kainosoikumi päris alguses Paleotseenis uusi imetajate rühmi pole palju. Seevastu aga Eotseeni alguses, on teada fossiile enamikest tänapäeval eksisteerivatest imetajaseltsidest. Eotseeni lõpul, surid mõned imetajarühmad välja. Ülejäänud imetajarühmad on aga viimastel aasta miljonitel jätkanud divergeerumist. Tänapäevased imetajaliigid on suhteliselt noored enamasti mõnisada tuhat aastat kuni mõni miljon aastat vanad. 1
annaabi.ee 
