Lõhavere (Leole) linnuse puhul on tegemsit ainsa muinaslinnusega, mis on seostatav konkreetse ajaloolise isikuga, Hendriku kroonikas käsitletud vanem Lembituga. Lõhavere linnus on kolmel korral maha põlenud. Paljude muinasaegsete linnuste kohale ehitati keskaegsed kivilinnused, mistõttu linnamägede algne ilme ei ole säilinud. Näiteks on sellised Viljandi, Tartu, Otepää, Toompea (Lindanise), Rakvere (Tarvanpea). Hilisrauaaegsed linnused tänapäeval: On olulised domineerivad maastikuobjektid On turisimiobjektid ja sellena rohkem või vähem eksponeeritud On sageli kasutusel puhkemajanduslikul otstarbel On muinsuskaitse all, arvestada tuleb muinsuskaitse nõudeid Sellised asulakohad tunneb ära tumedama kultuurikihi järgi, mis sisaldab keraamikatükke, loomaluid, põlenud kivisid, esemeid ja nende fragmente. Kuna sellised kohti on palju küntud, on leiumaterjal murenenud. Asulakoht Aiamaa külas Tartumaa.
Viikingite kultuur ja selle mõju väljaspool Skandinaaviat. Birka linn (Rootsi), Arhus (Taani), Kuningate kääpad Ruunikivi, ruuni tähestik berserker – viikingi sõjamees Eestis: Esimese aastatuhande viimasel veerandil linnused Iru linnamägi, Kiviringid Käku kivikalmes (saaremaa), Lila kivikalme, Essu aare. Hilisrauaaegne kultuur Eestis ja naaberaladel. Tartu linnus, Valjala maalinn, Vatla (Karuse) maalinn, Varbola Jaanilinn, Sootagana maalinn, Lõhavere linnus, Hilisrauaaegsed kalmistud: hõreda kivikattega kivikalmed maahaudadega kalmistud liivast kääpad (Virumaal ja Kagu-Eestis) Muinasmaakonnad: Revala, Harjumaa, Sakala, Ugandi, Virumaa, Saaremaa, Järvamaa.
3. hüpotees kullaketrajad teevad brokaati (muinasjutud) · Lõhavere kaevud 2 kaevu: üks varjatud valli kõrval, teine linnuse sees. Piiramise ajal, kui vett ei jätkunud, toodi seda linnuse jalamilt. (2 kaevu ka n Otepääl, Keava?l jm) · Kaitseehitiste rekonstruktsioon (a: Harri Moora) vahetult valli taga hooned, mille katustel kivihunnikud, kuna valli taga oli ,,surnud tsoon", kuhu kaarega heidetud kivid ja nooled ei jõudnud HILISRAUAAEGSED HÕREDA KIVIKATTEGA KIVIKALMED põhiliselt kalmetes põletusmatused, kuigi muinasaja lõpuks ilmub ka juba laibamatuseid. Osaliselt on leitud ka kompleksmatuseid. Me ei oska täpselt dateerida kalmistutes olevaid matuseid kalmete järgi ei saaks oletada isegi seda, et Eestis toimus muinasvõitlus. N: kus on Madispäeva lahingu kalme? - Kaupo säilmed, kes oli tõsine kristlane, näiteks põletati. NOOREMA RAUAAJA MAAHAUDADEGA KALMISTUD luustikud hauapanustega, naistel ehted
Otepää linnus on tüüpiline näide. Neemiklinnused – Esindajaks on Rõuge linnus. Kalevipoja sängi tüüpi linnused – Paiknevad vooremaal ja Põhja-Tartumaal. Pikema voore kõrgemasse otsa rajatud linnused. (Alatskivi) Korralikud kaitserajatised on Kalevipoja sängidel vaid kahes otsas. Ringvallid – on iseloomulikud just Lääne-Eestile ja Saaremaale. Nendega on see häda, et neid ei ole eriti kaevatud ning enamik neist on hilisrauaaegsed. Hilisrauaaegsed linnused (1050-1224/27) Enamik on ringvall-linnused. Erinevused varasemate linnustega seisnevad tugevamates kaitserajatistes ning suuremast pindalast. Linnuste piiramine ja kaitsmine Tegelikult suur osa sõjategevusest, mis Eesti aladel toimus, oligi just linnuste piiramine. Piiramine tähendab seda, et väed piiravad teatud linnuse sisse ning ümbritsevad seda ringina. Ilmselt ei asu nad linnuse jalamil, vaid veidi eemal, kuna alati on linnuses ka laskerelvadega mehi
Kääpaid on Virumaal ja Kagu-Eestis ning mujal neid pole. Arheoloogiline materjal näitab, et Virumaa kääpad on kuulunud vadjalastele. Kagu-Eestis on kääpad sellisel ajal, kus on omal ajal elanud setud. Kui võrrelda viikingite ajaga, siis isegi hilisrauaajast on aardeid leitud mõnevõrra enam, aga koostise poolest on nad hoopis teistsugused. Nüüd on aaretes Araabia hõbemüntide asemel Lääne-Euroopa mündid. Ehteid oli viikingite ajal suhteliselt vähe ja nad olid sisse toodud. Hilisrauaaegsed ehted olid aga suuremas osas kohalikud. Seega vähemalt 12ndast sajandist on asunud tegutsema kohalikud hõbesepad. Hõbeehteid on muidugi mitmeseuguseid. Kõige levinumaks sõletüübiks oli hoburaudsõlg. See muutus täiesti universaalseks rõivakinnitusvahendiks. Muinasajal on naised alati kandnud vööl nuga ja see nuga on pandud tavaliselt ka hauda kaasa hästi uhkes pronks-plekist valmistatud tupes. See komme säilib ka veel keskajal nii meestel kui naistel
annaabi.ee 
