Usuti, et sõnajalaõis särab kui päike ja helendab kõigis vikerkaarevärvides. Kuid õit ei saadudki enamasti kätte, sageli juhtus et vanapagan ajas otsijad eksiteele või varastas nende käest õie. Kui kellelgi õnnestus sõnajalaõis käte saada ja seda hoolsasti hoida, siis usuti, et temast saab kõige õnnelikum inimene maa peal. 6. Arvati, et Jaan ise on viljakasvatav haldjas kes on Mardi vend ja ilmub jaaniööl haldjate ja surnute hingedega kodukoha hiitesse, põldudele ja koplitesse. Jaan on kõige õiglasem haldjas kes annab saagi inimesele töö järgi. Laisad ja loodrid jäävad saagist ilma
Arvati, et hiied võivad ka rännata ja asukohta vahetada. Ohverdati ka üksikult seisvatele pühadele puudele ja kividele, mis arvatavasti samuti olid kuulunud kunagi hiite juurde. Ristiusustamisega algas hiite hävitamine. Katoliku kirik püstitas hiite kohale oma riste ja kabeleid, luteri kirik aga püüdis vanade hiite, hiiekohtade ja puude pühaks pidamist ja ohverdamiskommet täielikult välja juurida. Sellest hoolimata on hiitesse maetud surnuid veel 17. – 18. sajandil. Hiite ja pühade puude kummardamine lakkas 19. sajandi algul. Rahvapärimuses säilisid mälestused vanadest hiiekohtadest ja puudest 20. sajandi alguseni, enamasti PõhjaEestis ja mujal, kus külaasustus oli üldine. Ärkamisajal sai kujutlus hiiest kui jumalatele pühendatud kultuse ja ohverdamiskohast uuesti elavaks."
rituaal kõigile. Kes ei tulnud jaanitulele, sellel pidid kasvama odrad ohakased, kaerad kasteheinased, linad hullusti tutri täis ja lühikesed. Põldudele hõljuv jaanitule suits oli ohvrisuits põlluhaldjale, kes pidi kaotama sealt kahjulikud putukad ja hävitama umbrohud ning kaitsma koduloomi haiguste eest. Jaan ise on rahvauskumuste järgi viljakasvataja haldjas, Mardi vend, kes ilmub jaaniööl kõigi teiste haldjate ja surnute hingedega kodukoha hiitesse, põldudele ja koplitesse. Ta on kõige õiglasem haldjas, kes annab igale inimesele saaki tema töö järgi ja karistab laisku ning loodreid vaesusega. Vanarahval oli palju ennustusi heinaajaks ja sügiseseks viljasaagiks. Kui päike jaanipäeva hommikul selgesti tõuseb ja õhtul selgesti loojub, siis tuleb ilus ja kuiv heinaaeg. Kui jaanipäeval vihma sajab, tuleb märg rukkilõikus ja talvel palju lund. Jaanikuu vihm puistab põllule kulda ja rammutab mulda
Nii saksastas linn eestlaste koorekihi. Kirik, usu- ja hariduselu Pärast maa hõivamist ja rahva ristimist hakati maale ehitama kirikuid. Algul ehitati need puust. 13. Saj keskpaigast kivist. Iga muistne kihelkond sai endale kiriku, peamiselt suuremasse keskusesse. Kirikute kõrval tekkis pea igas kihelkonnas mõisnike ja suurtalunike kabeleid. Kirikud ja kabelid ehitati sageli muistseisse pühadesse paikadesse, hiitesse või kalmistute lähedale, et vanale pühamule osaks saanud kultust märkamatult üle kanda uuele. Sama mõttega seoti pühakute austamine muistse haldjate teenimisega. Tahtes selliselt rahvale kaudselt ristiusku vastuvõetavamaks teha, soodustas kirik seega tahes tahtmata ristiusku segunemist paganlike elementidega. Tule ja mõõgaga toodud ristiusk ei leidnud kõlapinda maarahva juures. Sunnitut omandati ja täideti teatavaid väliseid kometalitusi,
salapärane paik. See võis eksitada, panna needuseid, haigusi, kuid ka kaitsta ohtude eest. Puust tehti tööriistu ja lõket. Vanad eestlased, nagu ka kõik teised soome-ugri hõimud, kummardusid puude poole ja omistasid neile suurt tähtsust: ,,Eestlased niisama kui soomlased on pühaks pidanud metsi ja metsaaluseid, ka üksikuid puid, nõnda, et keegi ei tohtinud neist lehtegi võtta", paljud talupojad matavad mõisnike keeldudele ja ettemääratud karistusele vaatamata salaja hiitesse oma surnuid, kirjutas Läti Henrik, kirjeldades 1220.aasta sündmusi Virumaa kohta (Eisen 1996: 44-46). Puu vastutas ka konkreetse inimese tervise ja elu eest. Oma puu asukohta hoiti saladuses ning seda püüti vähemalt kord aastas külastada. Agraarühiskonna arenguga hakati puid istutama kodu juurde (Heintalu. 2006b: 58). Kui germaani ja soome-ugri rahvaste usundis on puude kultus olnud päriskultuseks, siis slaavlased, kes 8
Teos on pakkunud väärtuslikke andmeid Eesti asustusajaloo uurijatele ja keeleteadlastele. Kirikukirjanduse algus „Eesti keeles kirjapandud proosa ja värsi ajalugu algas ristitähe all. See sai oma alguse muulas-murrakulisest misjonitegevusest meie maal---„ (G.Suits). see polnud kirjandus tänapäeva mõistes, vaid kiriku vajadusi teeniv kirjasõna. Ristiusu levikuga kaasnes pühakodade – kirikute ja kabelite ehitamine. Need rajati enamjaolt endisaegsetesse hiitesse või nende lähedusse, sageli ka kihelkonnakeskustesse. Aja jooksul kirikute tähendus avardus ja neist said kultuurikolded. Kiriku kaudu hakkas levima kirjasõna, esialgu käsikirja, hiljem aga juba trükitud kujul. Kütkestav vaatemäng oli katoliiklik palvus (liturgia), milles osales vaimulikke, laulusoliste ja koor. Pidulike jumalateenistustega tähistati pühakute (Neitsi Maarja, Johannese, Katariina, Martini jt) nimepäevi, seda kõike aga maarahvale arusaamatus ladina keeles
annaabi.ee 
