Üks päev kammkeraamika kultuuris Tere! Olen Ilp ühest järveäärsest asulakesest. Hommikul vara ärkasin kahtlaste loomahäälte peale. Meie onnide vahel liiguvad tihti hundid ja karud. Läksin välja, oda käes, millel oli minu enda tehtud tulekivist nooleots, ning hiilisin vargsi välja vaatama ega kedagi majadevahel luusimas pole. Ainuke heli, mida ma nüüd kuulsin, oli kõhukorin erinevates hurtsikutes. Oleme mitu päeva elanud ainult marjade peal. Meestel pole olnud jahil õnne. Täna loodetavasti saavad meie kõhud rasvast liha täis, sest rammu on meil vaja, talv on tulekul. Hiljem hommikul poisikesed juba imetlesid oma äsja valminud jahiriistu, mis olid tehtud juba uhkemast moondekivimist. Nad nimetasid neid kirvesteks. Kalapüügiga tegelevad mehed olid
Üks päev kammkeraamika kultuuri esindajana Hommikul vara ärkasin kahtlaste loomahäälte peale. Meie onnide vahel liiguvad tihti hundid ja karud. Läksin välja, oda käes, millel oli minu enda tehtud tulekivist nooleots ning hiilisin vargsi välja vaatama ega kedagi majade vahel luusimas pole. Ainuke heli, mida ma nüüd kuulsin, oli kõhukorin erinevates hurtsikutes. Oleme mitu päeva elanud ainult marjade peal, sest mehed pole veel jahilt tagasi tulnud. Loodetavasti jõuavad nad peagi tagasi ja rammu oleks meil vaja, sest talv on tulemas. Poisid otsustasid kalale minna, sest marjadest ei saanud kõhtu täis. Kala püüdmiseks kasutasid nad oda, mis oli pika varrega ja väikse luust tehtud otsaga, millel olid teravad
kipun pigem eesti keeles. Seetõttu on ka suurem osa mu kirjandusloomingut ikka eesti keeles." ... ,,Olen Urvastes sündinud ja sealse eluga harjunud. Kõik rahvas on nagu oma. Olen üsna konservatiivne inimene ja kui mul mingi harjumus juba on, siis ma seda ikka ei muuda." ... ,,Minul on ikka konkreetne sõnum olge mõnusad! Ma ei tahakski eesti rahvale muud öelda." "Mulgi neiu" kodust lahkusin ma vargsi hiilisin öö varjus Karksi sealt ma leidsin ühe mulgi kuigi mulke oli hulgi /---/ ütlesin et oleks funny kui sa tuled mulle Manni igal hommikul siis rapsad sahvrist mõned mulgi kapsad /---/ rind kord kadedusest paisus nähes pruuti sõbra kaisus aga nüüd on mulgi neiu imekaunis Mulgi Neiu Rahvuslind Kes seal lendab üle taeva taga vägev suitsujutt? Mõtelda suurt pole vaeva- lennuk see ja asi mutt! Aga miks see lennuk siutsub, üles-alla käib ta tiib, Miks ta rauana ei kriuksu
Kitseisand õhtuvalguses Sõitsime emaga õhtupoolikul mööda ühte metsateed. Oli väga ilus õhtune valgus ja pilvitu taevas. Äkki nägin ma autost metsa pool isast metskitse. Ta oli autole üpris lähedal ja imekombel ta meid ei märganud. Ma hakkasin talle lähedamale hiilima kuni lõpuks olin temast ainult umbes 10m kaugusel. Ma tegin pilte nii palju kui jaksasin, sest olin talle väga lähedal. Süda lõi kiiresti ja adrenaliin pumpas mu sees. Kui kits liikus edasi, siis hiilisin ma vaikselt kaasa, et teda mitte ära hirmutada. Oli näha kuidas kits nautis suvist õhtupäikest. Ta hüples mööda raiesmikku ringi nagu tantsiks. Kui ta hakkas puulehti sööma, siis tegingi selle pildi. Pärast seda kõndis ta edasi ja mina läksin temaga kaasa. Sain veel palju pilte, kuid mitte enam nii lähedalt. Mõnekümne minuti pärast ta lõpuks märkas mind ja pani punuma. 9 10 Fotonäitus Ülespanek
Kas sa ei arva?"" (Rolande & Ravic) Lk 423,,,,Ükski inimene ei või võõramaks muutuda kui see, keda kord armastasid, mõtles ta väsinult."" (Ravic) Lk 448,,,,Ma hävitasin ühe elaja, kes oli tuhandekordselt hirmsama surma ära teeninud. Ma olen oma elus tapnud kümneid inimesi, kellega mul midagi pistmist ei olnud, ja mulle on selle eest aumärke antud, ja ma ei tapnud neid sugugi ausas võitluses, vaid jälitasin neid, 1 Gaasbensiin luurasin, hiilisin selja tagant ligi ja kargasin kallale, kui nad midagi ei aimanud, ja see oli sõda ja seda peeti auasjaks. Ainus, mis mul mõni aeg kurgus pitsitas, oli see, et ma ei saanud talle kõike enne seda näkku öelda. Ma tean, et see oli idiootlik soov. Nüüd on ta surnud, ja ta ei saa enam ühtegi inimest piinata, ja ma magan hästi, ja see kõik on minust nüüd nii kaugel, nagu loeksin ma seda ajalehest."" (Ravic) Lk 451,,Rolande oli kodanlik naine, kes oli teenistuses olnud
Sõnamõrvar Olen üks keskeas naine, mul on üks poeg ja üks tütar. Mul on ka mees. Ma jutustan teile ühe endaga juhtunud loo. Ma töötan pitsabaaris ettekandjana. Meil vahetati ülemust. Sellega kaasnes ka kostüümi muutus. See oli jube! Ühel esmaspäeva hommikul hiilisin kikivarvul toast välja, trepist alla ja olin peaaegu köögis, kui kuulsin enda selja taga naeruturtsatusi. Pöörasin ringi ja nägin, et see naerja oli Stiiv-Maikel, minu mees, kes tuli dusi alt. "Kuhu sa selle klounikostüümiga lähed?" küsis ta. "See poe mingi klounikostüüm, vaid mu töövorm!" ütlesin vihaselt ja natuke häbelikult. See kostüüm nägi välja nagu meeshotellitöötajatelgi, aga see kuueosa oli püksteosa küljes, mitte eraldi. See kostüüm oli erkroheline.
Mul oli püss kaasas, aga ma polnud midagi lasknud; püss oli mul kaitseks, mõnda looma kavatsesin maha lasta alles kõdu lähedal. Peaaegu oleksin astunud suure mao peale; ta lipsas läbi rohu ja lillede minema, mina järel, katsudes ta pihta lasta. Pidin talle teele ette ruttama -- ja äkki sattusin alles suitseva laagrituleaseme juurde. Mul jäi süda seisma. Ei julgenud lähemalt vaadatagi, vaid lasksin püssikuke alla ja hiilisin varbaotstel minema nii ruttu kui vähegi sain. Alles paksus tihnikus jäin aeg-ajalt silmapilguks seisma ja kuulatasin; aga ma hingeldasin nii väga, et ei kuulnud midagi muud. Ruttasin veel tüki maad eemale, kuulasin siis jälle, ja nii edasi ja nii edasi. Kui nägin kändu, pidasin seda meheks, kui mõne oksa peale astusin ja see murdus, siis oli mul tunne, nagu oleks keegi mul hinge kinni pannud 251 ja ainult poole järele jätnud -- väiksema poole veel pealegi.
klassiruumi kõrval asuvas kabinetis. Ma varjasin end natuke eemal koridoris. Kui ta parasjagu ei vaadanud, hiilisin ma sisse, võtsin endale kuuluva tagasi, pistsin selle oma koolivormi kampsuni „Ma ei mõelnud kunagi, et minust võiks saada õpetaja“ alla ja teel esimesse tundi panin selle salaja teadetetahvlile tagasi. Pisut hiljem samal hommi- kupoolikul vaatasid 4. klassi õpilased ülakorruse suures klassiruumis filmi. See oli mustvalge
» «Too see meile ja mine tuppa tagasi. Siin on sulle eküü tülitamise eest. Pea ainult hästi- meeles, et kui sa sellest, mis sa näed ja kuuled, peaksid sõnakesegi kuskil poetama (sest olen kindel, et sa vaatad ja kuuled, kuidas me sind ka ei ähvardaks), siis oled sa kadunud.» Nende sõnadega viskas ta mulle eküü, mille ma üles korjasin, ja ta võttis minu redeli. Sulgesin nende järel taravärava ja teesklesin, et lähen majja, tegelikult aga väljusin kohe tagaukse kaudu ja hiilisin pimeduses leedripuhmani, mille varjust võisin kõike jälgida, ilma et mind oleks nähtud. Kolm meest juhtisid tõlla käratult lähemale, tirisid 258 sealt välja väikese paksu lühikese hallipäise mehe, kes oli viletsas tumedas riietuses. Mees ronis ettevaatlikult redelit mööda üles, vaatas salamahti tuppa, tuli tasakesi alla tagasi ja sosistas vaikselt: «See on tema.» Too, kes oli minuga rääkinud, lähenes kohe aiamaja-kese uksele, avas selle
annaabi.ee 
