juhul midagi rohkemat kui repressioon" selle mõiste tavatähenduses. Võim pole üksnes suverääni sätestatud ja otseselt temast lähtuv seadus, mis keelab, piirab ja karistab üleastumise eest, regulatiivses plaanis toimib võim läbi terve "aparaatide, institutsioonide, määruste ja seadusesätete" kogumi --see tähendab pigem ühiskonna sees eri tasemeil toimivaid paljusid domineerimis- kui kõigutamatult hierarhiseeritud suveräänsussuhteid. Võim on hoopis rohkem produktiivne võrgustik, mis läheb läbi terve sotsiaalse korpuse, kui negatiivne instants, mille funktsiooniks on ärakeelamine. Võim on kapillaarne, ta ,,ületab" riigipiirid, allutab märkamatult inimeste kehad, penetreerib nii aru, südametunnistuse kui genitaalid, allutab nad kodus, tööl ja puhkehetkel. Seal Foucault genealoogiline analüüs võimuilminguid jälgibki--"võimu kõige regionaalsemates, kõige lokaalsemates vormides ja
atrebaatide hõimud. Sidemed lõunapoolsete aladega olid tihenenud, toodi sisse veini, löödi münte, võeti kasutusele ladina tähestik. Dio on kirjeldanud Britanniat roomalikuna juba enne Rooma vallutusi. Gallia Rooma võimu all. 12. Keltide ühiskonnakorraldus ja aristokraatia. Ühiskond polnud kõikjal hierarhiliselt üles ehitatud, nt piirkondades, kus tuli rohkem tööd teha. Viljakates piirkondades oli ühiskond hierarhiseeritud. Selline pealikriik kestis keskaja lõpuni, Sotimaal mõnes mõttes 19. sajandini. Ühiskond põhines hõimukorraldusel, mille ülemkiht koosnes vürstist või pealikust ning tema aristokraatiast, poolehoidjatest. Kaks põhilist ülesannet: sõjapidamine ja pidutsemine. Feodaalsõltuvust polnud - vabad talupojad. Kui ei sõditud, hariti maad. Spetsialistid jagunesid kaheks: druiidid (polnud päritav) ja kõikvõimalikud käsitöölised
Nõuka-ajal oli marksistlik skeem, kus leiti varafeodalismi kujunemine, millega mõisteti sõltuva talupoja tekkimist aga mitte läänikorda. 1970. aastail naasti egalitaarse mudeli juurde – inimesed üsna võrdsed. Domineeriv oli vaba talupoeg ja võim ei pruukinud olla päritav (E. Tarvel) 1990. algul P. Ligi räägib pessimistlikult ning tõi analoogia Skandinaaviaga. Võimuvõitlus maakondade ja kunnide vahel. 1990. lõpul pigem hierarhiseeritud ühiskond – suurmaaomand, maksustamine, toonitatakse linnusepiirkondi, mis ei lange kokku kihelkondadega (V. Lang ja M. Mägi). Lätis on mindud vastupidist teed – kujutlus läti egalitaarsusest jne. Palju tähelepanu Henriku terminitel: seniores ja miliores aga ka nobiles, principes. Aga sellest tegelikult suurt välja lugeda ei anna. Arvestada, et Henrik pidi tema jaoks uut nähtust oma sõnadega kirjeldama. Ja muide, pole kasutatud sõna ‘rex’
Sellel on ka selline paroodiline külg olemas, aga üldisem on ikkagi see, et ta parodeerib teatavad kõnelemisviisi (miks mitte ka iseennast). See totaalne iroonia on midagi sellist, et kogu kõneldav maailm muutub kahtlaseks. Krulli kirjeldus on see, et Üdi on murrangut tegev autor ja see toob eesti luulesse teatava horisontaalse kultuuritüübi (asjad ja väärtused on asetatud ühele tasapinnale – maailamapilt pole hierarhiseeritud maailmapilt). Üks kategooria, mida on Üdi luule analüüsimisel kasutatud on teatraalsus. Tekstid on ühest küljest hästi lavalt ettekantavad, aga on ka teatav teatraalne paisutus koguaeg sees. Kui Üdi lõpetab ja Viiding alustab. Toimub muutus ja selles muutuses võib näha ka osalist eneseheitlust. See ei tähenda seda, et mingi stiil on täielikult maha jäetud. Juhan Viidingu luule on selline luule, mida Üdi oleks
Mudelid ja seeriad. Olulisim opositsioon kaasegse asja staatuses. Eelindustriaalsed "stiilne" ese ja tööstuslikud mudelid. Asja originaalsus. Mood ja sotsiaalne staatus. Krediit. Kodaniku kui tarbija õigused ja kohustused. Uus eetika: ettetarbimine. Reklaam. Mittevajaliku, mitteolulise, puhta konnotatsiooni maailm. Ei osale tootmises, on ise tarbeese (tarbime tähendust). Algul info, siis sisendus, nüüd on eesmärgiks vaid valitseda tarbimist. SÜSTEEM "ASJAD/REKLAAM" -- UUS KEEL? Hierarhiseeritud, ilma süntaksita elementide kogum, st klassifikatsiooniline kood, aga mitte tõeline keel. Tähendusvälja struktuur ja jaotus on selgelt näha kaubamärgis/brändis Universaalne kood standing: inimeste sotsiaalse staatuse markeeringu süsteem Esmakordselt moodustub universaalne märkide ja nende tõlgendamise süsteem. Kuid taoline universaalsus ja efektiivsus on saavutatavad äärmise lihtsustuse hinnaga: "Inimest iseloomustavad tema asjad"
Seetõttu hakkasid töösturid kavandama tootmisterritooriumi lähedusse terviklikke asundusi, kus elamud ei kuulunud eraomanikele, vaid tööstusettevõttele endale, ja neid anti töölistele soodsalt kasutamiseks kui tööandja elamispinda. Lisaks tööliselamutele ehitati sellistesse vabrikulinnakutesse sageli ka korralikumate korteritega maju ametnikele, inseneridele ja meistritele, vahel ka ettevõtte juhtkonnale. Nii pakuvad vabrikuasulad omalaadse sissevaate toonasesse rangelt hierarhiseeritud klassiühiskonda, direktori villa ja viletsad töölisbarakid võivad paikneda füüsiliselt lähestikku, kuid nende inimeste elumaailmu lahutab kuristik. Hiljem on tihti ka juhtkonnale mõeldud eramud jagatud mitme perekonna vahel ning inseneride ja vanemteenistujate suured korterid tükeldatud väiksemateks, nii on kunagistest vabrikuasundustest saanud tüüpilised korterelamute piirkonnad. Tasub märkida, et omal ajal kuulusid selliste asunduste juurde ka koolid, haiglad, klubihooned-
annaabi.ee 
