sõjaretkele tulema. Kuna lahingvarustus oli väga kallis, siis pärandati seda perekonnas meesliini mööda. Maavaldust, mille rüütel teenistuse eest sai, kandis nimetust feood, ehk lään. Feoodi omanikku nimetati feodaaliks ehk läänimeheks. Valitseja, kes maad andis oli senjöör, kelle suhtes läänimees oli vasall. Vasalli ja senjööri sidus truudusvanne. Kõige suuremaks maavaldajaks riigis oli kuningas, kes läänistas oma valdused suurfeodaalidele, krahvidele ja hertsogitele, kes pidid algselt olema teatud piirkondade asevalitsejad ja sõjalised juhid. Kuninga kutsel pidid nad koguma kokku oma sõjaväed ning ühinema kuninga armeega. Selleks, et sõjamehi saada, läänistasid nad omakorda maa edasi parunitele, kes oma maad veel omakorda rüütleile läänistasid. Rüütlid väikefeodaalidena said niipalju maad, et oma varustust ja kaaskonda üleval pidada. Kuningas sai oma riigi Jumalalt ning üldlevinud oli arusaam, et Jumal ongi kõrgeim senjöör.
kirikus olid lubatud emakeelsed jumalateenistused? Skisma 1054.a, usk ja kirik lõheneb, kujunevad kaks poolt: läänekirik: Rooma paavst, ladina keelne, katolik ja idakirik: allus Konstantinoopoli patriarhile, ortodoksia, rahvuskeelne 4. 7 sakramneti ristimine, leerimine, armulaud, pihtimine, viimne võidmine, abielu sõlmimine, pühadesse seisustesse pühitsemine 5. Mida tähendab Minu vasalli vasall ei ole minuvasall. kuningas võis esitada nõudmisi oma vasallidele, so hertsogitele ja krahvidele, kuid ei tohtinud esitada nõudmisi nende vasallidele, so parunitele ja rüütlitele. 6. Kirjelda feodaalsüsteemi (feodalism, 12 saj,maahärra, lään, vasall, koormis, senjöör, pärandatav) vaata vihikust 7. Kirjelda lühidalt rüütliks saamist, millisedolid ootused rüütlile? 7 a vanemate juures, 7 a paažiks feodaaliks, siis kannupoiss. Rüütel pidi olema õilsad, truud, vaprad, võitlema surmani 8. Õpik lk 137 küsimused 1,2,3,5,6 vaata vihikust 9
Vastutasuks kaitses rüütel oma talupoegi vaenlaste kallaletungide eest. Seega, valitsejad jagasid rüütlitele maad selleks, et need saaksid muretseda endale sõjavarustuse ja kaaskonna. Selle eest olid rüütlid kohustatud valitseja kutsel oma relvade ja kaaskonnaga sõjaretkele tulema. Lääne-Euroopa feodaalses hierarhias maksis põhimõte: "Minu vasalli vasall ei ole minu vasall", mis tähendas, et kuningas võis esitada nõudmisi oma vasallidele, so hertsogitele ja krahvidele, kuid ei tohtinud esitada nõudmisi nende vasallidele, so parunitele ja rüütlitele. Vasall peab andma senjöörile: Sõjalist abi, Rahalist abi, Nõu Senjöör peab andma vasallile: Eestkostet ,Kaitset kohtus, Ülalpidamist, Vasall annab senjöörile truudusevande, tõotades teda ustavalt teenida! Tegelikkuses on feodaalsuhted keerulised ja vasalli truuduses ei saa sugugi kindel olla. Osad
Kuna lahingvarustus oli väga kallis, siis pärandati seda perekonnas meesliini mööda. Maavaldust, mille rüütel teenistuse eest sai, kandis nimetust feood, ehk lään. Feoodi omanikku nimetati feodaaliks ehk läänimeheks. Valitseja, kes maad andis oli senjöör, kelle suhtes läänimees oli vasall. Vasalli ja senjööri sidus truudusvanne. Kõige suuremaks maavaldajaks riigis oli kuningas, kes läänistas oma valdused suurfeodaalidele, krahvidele ja hertsogitele, kes pidid algselt olema teatud piirkondade asevalitsejad ja sõjalised juhid. Kuninga kutsel pidid nad koguma kokku oma sõjaväed ning ühinema kuninga armeega. Selleks, et sõjamehi saada, läänistasid nad omakorda maa edasi parunitele, kes oma maad veel omakorda rüütleile läänistasid. Rüütlid väikefeodaalidena said niipalju maad, et oma varustust ja kaaskonda üleval pidada. Kuningas sai oma riigi Jumalalt ning üldlevinud oli arusaam, et Jumal ongi kõrgeim senjöör.
raharinglust (naturaalmajandus) ja maksusüsteemi. 10. Lääni- ehk feodaalsuhete väljakujunemise põhjused ja eeldus. Feodaalsuhete välja kujunemise põhjused: 1) professionaalsete rüütlite ratsaväe tekkimine, kellele maksti teenistuse eest maaga. Maa andjat nimetati senjööriks, maa saajat vasalliks. Kõrgeim senjöör oli kuningas, kes läänistas maid endast madalamal astmel olevatele aadlikele (hertsogitele, vürstidele, krahvidele, piiskoppidele jt), kes omakorda länistasid maid edasi endast madalamatele aadlikele (nt.parunitele). 2) vajadus luua stabiilne võimusüsteem, et tagada riigi kestmine. Süsteemi eesotsas oli kuningas, kes pakkus kaitset neile, kellele ta oli maad läänistanud (suurfeodaalidele), need endast madalamatele feodaalidele ning viimsed rüütlitele, kes pakkusid kaitset talupoegadele.
Rooma sai pealinnaks, millest pidi valitsema kogu keisririiki Galliast Slaavimaani. Eesmärgiks sai nüüd Gallia, Slaavimaa ning eriti Itaalia vallutamine. Samas aastal 1000 tunnustas Otto III Poola ja Ungari iseseisvust. Enne kui "uus Rooma" jõudis valmida suri Otto ära. Ottode Reichskirche. Keiser läänistas vaimulikele mittepärilikke lääne, sai vaimulikud oma vasallideks ja kindlustas nii nende lojaalsuse riigile. Vaimulikud allusid otse keisrile (nn riigivaimulikud), mitte hertsogitele või paavstile. Vaimulikud saavad riigiametid muutuvad riigivõimu tugevdavaks ametkonnaks, täielik immuntieet (vabahärrast kirikufoogtil ka kohtuvõim), mille eest peavad piiskopod tasuma koormisi (2/3 riigi sõjaväest ja maksudest). Kirikust saab Saksamaa ühtsuse tagaja. Tühjaks jäänud kirikulääne ei pidanud keiser uuesti läänistama, vaid hoidis neid enda käes ja sai nii lääni tulud. Ottode Reichskirche oli investituuritüli põhjuseks.
158). Ka keiser F r i e d r i c h II on (umbes 1232. a., v. U. B. 112) seletanud nende maade vastristitute suhtes, et oleks jõle seisukord, kui vabadus läheks usu läbi kaduma ja muutuks orjuseks. Ta võtab seepärast kõik noorkristlased tervikuna ja üksikult ühes kõige nende varandusega oma ja riigi erilise kaitse alla, neile jättes jäädavalt (perpetuo) vabaduse ja õigused (immunitates), mis neil enne ristiusku pöördumist olnud. Ta vabastab nad igasugusest alluvusest kuningatele, hertsogitele, vürstidele, krahvidele ja teistele magnaatidele. Nad alluvad ainult püha ema, kiriku, ja Rooma riigi valitsusele, nagu teisedki riigi vabad elanikud. Peaaegu nendesamade sõnadega tunnustab ka Rooma kuningas Rudolf vastristitute vabadust ja võtab nad erilise kaitse alla ühes nende varandusega (umbes 1274, v. U. B. VI. 2750)). 2. 13. aastasaja keskpaiga ümber hakkas iseäranis paavst Aleksander IV ordut Liivimaal
annaabi.ee 
