Lõpuks olid piirajad nõus saarlaste ettepanekuga linnus maha jätta ning vabalt lahkuda. Rootslaste avantüür Lihulas 8.august 1220 Taanlaste ja sakslaste kemplemisest jäi kõrvale Läänemaa ning seda otsustas ära kasutada Rootsi kuningas Johan I Sverkersson. Tema huvi Läänemere idarahvaste ristimise vastu oli suur ja nüüd võetigi ette ka ristisõda eestlaste vastu. 1220. aasta kevadsuvel maabus kuningas koos oma hertsogitega (jarlid) Lihula linnuse all. Koheselt alustati ristimise ja kirikute ehitusega. Sakslased polnud küll rahul rootslaste tegevusega, kuid vaenuvõitlust nende vastu siiski ei alustatud. Kuningas lahkus Läänemaalt oma vägedega ja jättis Lihulasse vaid 500-mehelise garnisoni (sõjaväe üksus, kes on mingis kindlas laagris) Rootslaste tegevus polnud kaugeltki meeltmööda saarlastele ning 8. august 1220 saabuski saarlaste laevastik Lihulasse.
1777. aastal siirdus ta järjekordsele kontsertreisile. Esimene pikem peatus oli Mannheimis, kus talle väga meeldis. Wolfgang andis seal mitu kontserti ning tutvus kohalike muusikute ja aadlikega. Mozartile lubati ka kohta õukonda. Kuid lubatud kohta ei tulnud ja ta oli sunnitud rahapuudusel edasi liikuma. Ta panustas kõrgelt Pariisile, kus ta oli kontserte andnud kaksteist aastat tagasi. Ta jõudis Pariisi 1778. a alguses. Tutvudes kohalike parunite ja hertsogitega, kes tema käest tellisid ka sümfooniakontserdi, lootis ta, et saab sel viisil lähemale kuninga õukonnale töö taotlemiseks. Lõpuks pakuti talle kohta õukonna organistina, kuid lükkas selle väikese palga tõttu tagasi, kuna perekond oli võlgades ja elu Prantsusmaa pealinnas väga kallis. Pariisis oli Mozart peaaegu aasta lõpuni, kuid kuna ta seal suurt edu ei saavutanud, lahkus ta linnast. Seal suri ka tema ema, millest Wolfgangil kulus palju aega, et sellest üle saada
järgnevus). Võimu, kultuuri kandumist idast läände alates tsivilisatsiooni algusest. Ajalooline konseptsioon, mis tähendas lineaarset aja ja ajaloo käsitlust. Keskenduti ainult enda piirkonna võimule, muu maailma võimuvahetused ei puudutanud keskaja inimesi . Keskaegsed autorid käsitleisd võimu kandumist kuni nende piirkonda valitseva monarhini. OTTODE REINCHSKIRCHE: Otto I hakkas looma vaimulikke vürtskondi, et tugevdada kuningavõimu võitluses hertsogitega. Määras ise ametisse kõik piiskopid ja abtid, võttes neilt läänivande- vaimulikud said poliitilise võimu, samas tugevnes kuningavõim kirikuvalduste üle. Tihti jäeti piiskopi või kloostriülema koht mõneks ajaks vakantseks, sest siis läksid kõik tulud kuningale. Lõpus kuulus kuningale spoolia-õigus (Spolienrecht), st. õigus surnud vaimuliku vallasvara endale võtta, sest see oli tekkinud kirikliku lääni tuludest. Sellest tekkinud pinged hakkasid viima investuuritülini.
arengusse). Valitses lineaarne aja ja ajaloo käsitlus. Keskenduti ainult enda piirkonna võimule, muu maailma võimuvahetused ei puudutanud keskaja inimesi. Keskaegsed autorid käsitlesid võimu kandumist kuni nende piirkonda valitseva monarhini, valitsejale omistati tihti müütilisi esivanemaid, nt kreeka antiikkangelasi (J. Le Goff). Ottode Reichskirche Otto I hakkas looma vaimulikke vürstkondi, et tugevdada kuningavõimu võitluses hertsogitega. Määras ise ametisse kõik piiskopid ja abtid, võttes neilt läänivande vaimulikud said poliitilise võimu, samas tugevnes kuningavõim kirikuvalduste üle (kirikust sai riigi ühtsuse tagaja). Kuningate käsutuses laialt kirikumaid, võttis neilt nagu omadeltki maa-aladelt otsemaksu. Tihti jäeti piiskopi või kloostriülema koht mõneks ajaks vakantseks, sest siis läksid kõik tulud kuningale. Lõpuks kuulus kuningale spoolia-õigus (Spolienrecht), st. õigus surnud vaimuliku
Tundis vähem huvi Saksa asjade vastu. Sai lüüa Rooma mässulistelt ja Sitsiilia araablaste ja bütsantslaste koalitsioonilt. Kolme Heinrichi Otto-nimelist järeltulijat nimetatakse ka Ottoonideks . Translatio imperii Tähendab maailma metafüüsilise võimu kandumist ühest riigist järgmisele (impeeriumite järgnevus). Ilmus hilisantiigis ja varakeskajal. Ottode Reichskirche Otto I hakkas looma vaimulikke vürstkondi, et tugevdada kuningavõimu võitluses hertsogitega. Määras ise ametisse kõik piiskopid ja abtid, võttes neilt läänivande vaimulikud said poliitilise võimu, samas tugevnes kuningavõim kirikuvalduste üle (kirikust sai riigi ühtsuse tagaja). Kuningate käsutuses laialt kirikumaid, võttis neilt nagu omadeltki maa-aladelt otsemaksu. Tihti jäeti piiskopi või kloostriülema koht mõneks ajaks vakantseks, sest siis läksid kõik tulud kuningale. Lõpuks kuulus kuningale spoolia-õigus (Spolienrecht), st
annaabi.ee 
