oma variatiivsuses. Viies etapp. Üldise tähendusvõrgustiku loomine, mis peab sisaldama iga uuritava individuaalses tähendusvõrgustikus esile tulnud keskseid tähendusi. Siin käsitletakse nähtusi üldisel tasandil, samas side individuaalse tähendusvõrgustikuga peab kogu analüüsi vältel säilima. Giorgi meetodid on täiendanud Perttula, luues sellega meetodi mille juured on Heideggeri hermeneutilises ja Rauhala eksistentsiaalfenomenoloogilises filosoofias. Perttula nimetab oma meetodit feneomenoloogilise eriteaduse meetodiks. Allpool olevas tabelis on välja toodud Giorgi analüüsi etapid ning Perttula täiendused sellele. (Laherand 2008: 99-100) 7 Tabel 1. Giorgi analüüsi etapid ning Perttula täiendused sellele
teatud määral) lugeja Pole olemas üht ‘õiget’ tõlgendust, mis oleks sama kõikidele lugejatele ei teksti osade ega terviku suhtes Erinevad retseptsiooniteooriad: 1) mis on olulisimad lugeja reaktsiooni mõjutavad tegurid 2) millisel määral määrab või piirab tekst lugemisportsessi (nt kas on üldse võimalik rääkida valest/ekslikust lugemisest v tõlgendusest. Ootushorisont on Hans-Robert Jaussi hermeneutilises teoorias võimalik ootus, mis meil teksti reeglite ja kogemuste põhjal tõlgendades tekib. Loo mõistmiseks rakendab lugeja oma eelnevat kogemust ja teadmisi, mida autor juba kirjutades ette kujutab ning seega on ta teadlik lugeja ootushorisondist ehk eeldustest, mida ta tekstile esitab. Ootushorisondi komponentideks on: a) tuttavad žanrireeglid ja -normid; b) eelnev kirjanduskogemus (tuttavate teoste teemad ja vormivõtted); c) poeetilise ja argikeele eristamise pädevus)
ehitust ja toimet. --> Luulekunsti või laiemalt ilukirjanduslikkuse õpetus. Teose tõlgendamist iseväärtusena, tema enda ehitusest e struktuurist lähtuvalt nimetataks lähilugemiseks. Sageli liitub sellega keelekeskne arvustus e. KRIITIKA. Sõnakunstiteos põhineb kujundil. Ilukirjanduslikkus e kunstilisus on kujundliku keelekasutuse tulemus. Kujundlik kõne on mitmetähenduslik. Kirjandusteose sõnum avaneb tõlgenduslikus e HERMENEUTILISES ringis. ! Poeetika tundmine õpetab mistahes ala keeletarvitust läbi nägema --> aitab osaleda loovalt kultuuris, aga ka vältida poliitilise häma või reklaami meelituse õnge minemist. LÜÜRIKA Kõnekujund- troop- sõnade ebatavaline seostamine Lausekujund- figuur- ebatavaline lausekuju, väljendusviis Kõlakujund Lause- keelemärkide jada Lausetähendus- sõnaraamatulik sisu ehk üteldu Lausungitähendus- lause tarvitusel tegelikult silmas peetud sisu ehk mõteldu
Talle omistatakse ka suurte teooriate otsimise lõpetamist. Ta ütleb,et suurte teooriate aeg on läbi. Strukturalism jääb viimaseks katseks seletada suurt üldis antropoloogist kultuuri. Suurte üldistavate lähenemiste aeg on läbi. Viib erandlike kultuurinähtusteni. Antropoloogid teevad kultuurist lihtsustatud mudeli. Ta võrdsustab kultuuri tekstiga. Kultuuri võib lugeda nagu raamatut. See on sarnane semiootikale. Ka teistusugi metafoore, kuidas kultuuri mõista. NT hermeneutilises lähenemises kasutab nt dialoogi metafoori. See tuleb ka antropoloogiasse, uurimine toimub dialoogiliselt. Kui kultuur on tekst või raamat. Dialoogimetafooris on uurija dialoogis selle kultuuriga, mida ta uurib, see on mõlema poolt aktiivne protsess. Ka kasutatakse läbirääkimise metafoori. Räägime oma uurimisobjektiga(e nende inimestega) Kultuurimaterialism See on funktsionalistlikus laadis teooria, üritatakse leida põhjuslike seoseid kultuuri seletamisel
antropoloogid teevad mingist kultuurist lihtsustatud nägemuse. Samas see mudel ei pruugi olla vale, võib samuti olla adekvaatne, samas on see alati ka lihtsustatud, see mida teadlased kirjutavad mingist rahvast on tema poolt tehtud valikud. Geertz kasutab metafoori: võrdsustab kultuuri tekstiga ja antropoloog on kultuuride vaheline võrdlev tõlk, kes oma ühsikonna jaoks tõlgib mingi teise kultuuri nähtusi, kultuuri võib lugeda nagu raamatut. See lähenemine on sarnane semiootikale. Hermeneutilises lähenemises kasutatakse dialoogi metafoori, see tuleb ka antropoloogiasse, uurimine toimub dialoogiliselt. Kultuur mida uurime on passiivne, kui saame valesti aru ei saa raamat meile midagi teha, uuritav kultuur on tekstimetafooris justkui passiivne, aga dialoogi metafooris on uuritav dialoogis selle kultuuriga. Mõlema poolselt aktiivne protsess. Uuritavad on võetud partneriks. See on andnud rahvale rohkem subjektsust, õigusi
annaabi.ee 
