Vahearvestus 1-7.10.12 1) Minu tõlgendustehnikad: 1a) Tavaliselt ei kasuta ma mingeid tõlgendustehnikaid, sest tänapäeva tekst on ikkagi arusaadav ja nn arusaadavasse keelde tõlkimist ei vaja. Kui on tõesti vaja tekstist mingit kindlat informatsiooni leida, siis otsin selle tekstist välja ja kirjutan lühikeste konkreetsete punktidena üles. 1b) Õpiobjektist teadsin kõiki tõlgendustehnikaid, aga ei teadnud, et viimast tehnikat Hermeneutiliseks ringiks nimetatakse! 2) Struktureeritud kokkuvõte Descartes'i "Arutlus meetodist" 4. osa põhjal: Põhiväide: Inimese ja Jumala hinge olemasolu, selles kahtlemine ja selle üle mõtlemine ning samas ka mõtlemise üle kahtlemine. Toetavad väited: 1) Ma mõtlen, järelikult ma olen / Kui mõelda siis peab ka olema. 2) Pole ühtki asja, mis oleks niisugune, nagu seda endale meeltega kujutleme. 3) Minu loomus pole küllalt täiuslik, sest tunnetada on täiuslikum kui kahelda.
See toimub nende ,,riivamise" ehk ,,ergastamise" kaudu. Selleks, et seda teostada peaksime kokku puutuma teistsuguste arvamustega ja alles siis teadvustab inimene, et see, mida ta oli pidanud ainuvõimalikuks arusaamaks, on tegelikult vaid üks arusaamisevõimalus paljudest. Alles selles võrdluses saab eelarvamusest arvamus, mida nüüd on inimesel võimalik vajadusel korrigeerida. Sellist vahekorda eelmõistmise ja mõistmise vahel nimetab Gadamer hermeneutiliseks ringiks. Ühelt poolt eelmõistmine kujundab mõistmist, teiselt poolt avaldab mõistmine pidevat tagasimõju ka eelmõistmisele ning selle tulemusel inimese eelmõistmine muutub. Hermeneutilise ringi vältimatust tõlgendamisel põhjendatakse sellega, et meil on tõlgendatavast alati olemas eelteadmine, mille pinnalt me midagi tõlgendama asume. Seda eelarvamust pole võimalik kõrvale jätta või mõne positiivse määratlusega tühistada, vaid pigem on tõlgendamise
missuguse teksti seletamine. · Semantiline erinevus: hermeneutikas on mingisugune informatsioon suletud ja meie murrame sinna sisse, eksegeetika puhul eksleme selles suletus ruumis, ta võtab meilt käest kinni ja viib meid sealt välja. · Hermeneutika autor on Friedrich Scheleiermacher 1768-1834 (aeg,mil filosoofia kuldaeg, eriti saksa filosoofia) · et aru saada tekstist, peame aru saama autorist. Siin aga paradoks, mida hiljem hakati nimetama hermeneutiliseks ringiks: et millestki aru saada, peab juba enne millestki aru saama. Meie teadmised kogu aeg laienevad. Wilhelm Dilthey: ütleb,et olemas on kahte tüüpi teadust: 1) loodusteadused tegelevad loodusega 2) vaimuteadused tegelevad kultuuri, vaimuga jne · teaduste klassifikatsioon on teadustest erinevad. · Loodusteadusemeetod on eksperiment, aga humanitaarteadus on hermeneutika. See on meetod, mille
religiooni kui mitteproblemaatilisi kultuuriväärtusi, vaatamatta sellele, et neid kultuuriväärtusi tunnustati astusid Euroopa rahvad ikkagi sõtta. Üha enam tõusis vajadus kujundada välja moderne kultuur, eelkõige aga teaduse kui selle kõige mõjukama osa adekvaatsem mõistmine. Gadameri on kõige enam on mõjutanud tema õpetaja M.Heidegger.Heideggeri ajalisusekäsitlusest lähtudes ja mäistmise ajaloolisust esile tõstes arendab Gadamer oma peateoses välja õpetuse, mida ta nim. hermeneutiliseks filosoofiaks. Gadameri hermeneutilise filosoofia põhiteema on inimese ontoloogia(olemisõpetus).Seda käsitledes omistab ta inimolemisele selle lõplikust ja ajaloolisust.Inimene (aga ka tõde ja mõistmine) ei ole kunagi puhas leht vaid sõltuv eriarvamusest, tradutsioonist, autoriteedist, moest. Gadameri järgi mõista saab situatsioonis, millese me oleme heidetud ja see on seotud traditsiooniga mille sisse me oleme kasvanud. Tõde ja meetod
Hermeneutika oli algselt kirjalike tekstide tõlgendamise ja seletamise kunst, 18/19. sajandi filosoofilistes töödes eriline maailmamõistmise viis. Tekstianalüüs on ratsionaalsem meetod, mis eeldab teksti osadeks liigendamise võimalust. Teksti tähendus võrdub osade tähenduse summaga. Hermeneutika uurib teksti tervikuna. Teksti osade mõistmine on võimalik terviku kaudu ja vastupidi. 1. Tekst osad ja tervik on lahutamatult seotud. Seda põhimõtet nimetatakse hermeneutiliseks ringiks. Teksti mõistmine süveneb tänu terviku ja osade pidevale ümbermõtestamisele. 2. teksti mõistmine on võimalik üksnes ajaloolises kontekstis. 3. teksti vaadeldakse protsessina autori ja lugeja vahelises kommunikat- sioonis (dialoog). : Uurijal peab olema ajaloolis-kultuuriline kompetents, intuitsioon ja võime ning tahe astuda kommunikatsiooni. Antiikajal oli eksegeet, kelle ülesandeks oli seaduste tõlgendamine ja murrete tõlkimine
annaabi.ee 
