ringi põhimõte seisneb selles, et teost kui tervikut tuleb mõista tema üksikosadest lähtudes, teksti üksikosi aga teksti kui terviku kontekstist lähtudes. Pidades koos Heideggeriga mõistmise ringi mõistmise tingimuseks, on Gadamer vastu teksti interpretatsiooni sedalaadi teadlikustamisele, mis on juhitud ettekujutusest, nagu tuleks teaduse nimel vahendada lugejale eeldustevaba ja tema isikliku eelmõistmisega seostamata tekstitähendust. Gadamer pöördub hermeneutikas traditsioonilise arusaamise juurde mõistmise ringist kui osa ja terviku tsirkulaarsest sõltuvusest tekstitõlgitsuses. Ta rõhutab, et teksti mõistmine ei saa ka teaduses toimuda ilma selle eelmõistmise ja eelootuste osavõtuta, mis aga ei tähenda seda, nagu poleks algne eelmõistmine tõlgitsuse käigus revideeritav. Gadamer näeb eelmõistmise ja mõistmise vahel teatud mõttes osa ja terviku vahekorda.
Kõikides kultuurides pole tähtsamat teost kui pühakiri ja paljudes kultuurides on spetsiaalsed preestrid, kes tegelevad pühakirja tõlgendamisega. (piiblis on kommentaarid lõpus, aga koraanides on kommentaarid ja veelkord nende kommentaarid ja siis on veel üks läbiv kommentaar nende kahe kommentaari tüübi kohta.) eksegees on pühakirja seletamine kommentaaride teel aga ka metafooriliselt kui ükskõik missuguse teksti seletamine. · Semantiline erinevus: hermeneutikas on mingisugune informatsioon suletud ja meie murrame sinna sisse, eksegeetika puhul eksleme selles suletus ruumis, ta võtab meilt käest kinni ja viib meid sealt välja. · Hermeneutika autor on Friedrich Scheleiermacher 1768-1834 (aeg,mil filosoofia kuldaeg, eriti saksa filosoofia) · et aru saada tekstist, peame aru saama autorist. Siin aga paradoks, mida hiljem hakati nimetama hermeneutiliseks ringiks: et millestki aru saada, peab juba enne millestki aru saama. Meie teadmised
1. Keeleteooria kohaväärtusest õigusteaduse meetodiõpetuses Õigusteaduse metodoloogia üks suundadest on seaduse keelelise interpretatsiooni (tõlgendamise) probleem seoses õigusnormide tõlgendamisega. Seaduse tekstide tõlgendamine on tähenduselt alati mingis ulatuses küsimus keele tundmisest. See tähendab, et õigusteaduse metodoloogia peab toetuma keeleteaduslikele ja keelefilosoofilistele nn. tähendusteooriatele. Klassikaline argument juriidilises hermeneutikas on: eksisteerib "sõnade tähenduse piir", mis võimaldab tõlgendamise eristamist õiguse edasiarendamisest (õiguse loomisest selle formaal-juriidilise välises tähenduses). Seadus on kommunikatsioonimeedium seadusandja ja seaduse rakendaja vahel. Keel on esimene ja oluline eeldus õiguse kehtimise jaoks. Seega on õigus keele alusel kehtiv õigusreeglite-normide süsteem. On olemas 2 põhimõtteliselt võimalikku lähtekohta:
(b) teisel poolt liigutakse tervikult üksikosadele, sest igal etapil loodud terviklik pilt võimaldab tekstiosa paremini mõista. 17 Sellist esialgset selgitusmudelit nimetatakse ringiks. Tänapäeval ei peeta oluliseks ega nõuta algteksti mõtte täpset tabamist. Teisalt pole selle meetodi rakendamise juures tegemist ainult filosoofia või ajalooga, vaid kogu sotsiaalse maailmaga, selle olemuse ja uurimisega. Kui varasemas hermeneutikas oli probleemiks, kuidas ringist väljuda, siis alates Heideggerist see enam probleemiks ei ole: interpretaator ja teos ei asu eraldatud maailmas. Tervik, mis sisaldab nii sotsiaalset kui kultuurilist maailma (sotsiaalne reaalsus), on mõtestatav ja analüüsitav sotsiaalse ringina: uurides ühiskonda kui tervikut süveneb teadusel arusaam iseendast ehk teadused ühiskonnast süvendavad oma teaduslikke arusaamu sotsiaalse reaalsuse uurimise kaudu, sest just nad ise on osake tervikust.
Seadusandja peab mõtlema nagu filosoof ja rääkima nagu talupoeg. Õigusteaduse metodoloogia üks suundadest on seaduse keelelise interpretatsiooni (tõlgendamise) probleem seoses õigusnormide tõlgendamisega. Seaduse tekstide tõlgendamine on tähenduselt alati mingis ulatuses küsimus keele tundmisest. See tähendab, et õigusteaduse metodoloogia peab toetuma keeleteaduslikele ja keelefilosoofilistele nn. tähendusteooriatele. Klassikaline argument juriidilises hermeneutikas on: eksisteerib “sõnade tähenduse piir”, mis võimaldab tõlgendamise eristamist õiguse edasiarendamisest (õiguse loomisest selle formaal-juriidilise välises tähenduses). Õigus kui keelevorm on Hume’i järgi keele funktsioonide ülekandmine õigusele, kuigi sagedamini on keele funktsioonide ülekandmist õigusele sisustatud kui keele kommunikatiivne funktsiooni. Seadus on kommunikatsioonimeedium seadusandja ja seaduse rakendaja vahel. Keel on esimene ja
annaabi.ee 
