kromosoomi on vaid üks, neil puuduvad paarilised). Sporofaas ehk diplofaas tähendab, et taime rakkude kromosoomistik on sel ajal diploidne (kahekordne, igal kromosoomil on temaga sarnane, homoloogiline paariline). Sammalde süstemaatika Tuntumad sammalde hõimkonna klassid on · Maksasamblad. See on ürgseim ja ühtlasi lihtsama ehitusega sammalde rühm, liikidest kuuluvad siis näiteks raunik (Plagomnium sp.) ja helvik (Marchantia polymorpha); Helviku keha on harunev lame rakis, mille epidermises asuvad õhulõhed. Alumisel epidermisel on väljakasved, üherakulised risoidid ja soomused. Helvik on kahekojaline taim*, kes vegetatiivselt paljuneb sigikehakeste abil. · Lehtsamblad. Siia kuuluvad meie tavalised metsa- ja niidusamblad ning erilise rühmana (alamklass) ka turbasamblad. Eesti tuntumatest metsasammaldest nimetagem järgmisi liike: laanik, palusammal, metsakäharik, karusambla- ja kaksikhamba liigid;
(piirkondades, kus peremeestaime ja seene tsütoplasmad kokku puutuvad). Õistaimel Peperoma polybotrya on mitokondri coxI geenis ekson ja intron, milledel on selgelt erinev evolutsiooniline päritolu. Eksoni DNA järjestus on lähedane teiste õistaimede sama geeni vastavatele järjestusele, intronit aga teistel soontaimedel pole leitud. Selle introni järjestus sarnaneb rohkem seente kui sammaltaime, helviku Marchantia või rohevetika Prototheca mitokondri vastavale geenijärjestusele. Arvatakse, et coxI introni doonoriks võis olla mingi sümbiontne mükoriisaseen (Voughn, et al., 1995). On leitud HGT ka seente endi vahel. Esmakordne otsene tõend HGT esinemisest mittesugulaslike seente genoomide vahel saadi kahe kottsenne Ascobolus immersus ja Podospora anserina hüüfide kontakteerumisel. Pärast seda leiti esimese liigi lineaarne plasmiid teise liigi mtGenoomi koosseisust (Kemken,
Need on suured rakuvaheruumid, mis on ümbritsetud eriliste, nelja kihina paiknevate rakkudega, õhulõhede alla asetsevad õhuruumid. Alumisel epidermil on väljakasved – üherakulised risoidid ja punakad või rohekad soomused, mida vahel peetakse taandarenenud lehtedeks. Ülemise epidermi all paikneb assimilatsioonikude, mis koosneb klorofülli sisaldavate parenhüümirakkude vertikaalsest tulbakestest. Allpool on õhukeseseinaliste klorofüllita parenhüümirakkude kiht. Seega on helviku tallusel dorsoventraalne ehitus. Talluse ülapoolel tekivad kandjate otsas paiknevad sugulise paljunemise elundid. Helvik on kahekojaline taim. Ühtedel isenditel esinevad üheksakiirelise tähe kujulised arhegoonikandjad, mille alumisel küljel, tähekiirte vahel paiknevad arhegoonid. Teistel isenditel on kaheksanurkse kilbikese kujulised anteriidikandjad, mille ülepoolel asetsevais koopais paiknevad anteriidid. Arhegooni mõhus tekib munarakk
Need on suured rakuvaheruumid, mis on ümbritsetud eriliste, nelja kihina paiknevate rakkudega, õhulõhede alla asetsevad õhuruumid. Alumisel epidermil on väljakasved üherakulised risoidid ja punakad või rohekad soomused, mida vahel peetakse taandarenenud lehtedeks. Ülemise epidermi all paikneb assimilatsioonikude, mis koosneb klorofülli sisaldavate parenhüümirakkude vertikaalsest tulbakestest. Allpool on õhukeseseinaliste klorofüllita parenhüümirakkude kiht. Seega on helviku tallusel dorsoventraalne ehitus. Talluse ülapoolel tekivad kandjate otsas paiknevad sugulise paljunemise elundid. Helvik on kahekojaline taim. Ühtedel isenditel esinevad üheksakiirelise tähe kujulised arhegoonikandjad, mille alumisel küljel, tähekiirte vahel paiknevad arhegoonid. Teistel isenditel on kaheksanurkse kilbikese kujulised anteriidikandjad, mille ülepoolel asetsevais koopais paiknevad anteriidid. Arhegooni mõhus tekib munarakk.
paiknevad anteriidid. Arhegooni mõhus tekib munarakk. Pärast munaraku viljastamist spermatosoididega areneb sügoodist sprogoon. See kujutab endast lühikese jalaga eoskupart, mis kinnitub haustori abil gametofüüdile. Eoskupra sees tekivad haploidsed eosed ja elateerid pikad spiraalselt paksenenud seinaga steriilsed rakud, mis aitavad eostemassi kobestada ja paiskavad selle eoskuprast välja. Soodsates tingimustes areneb eosest eelniit. Selle tipmisest rakust kasvab uus helviku tallus. Helvikud on laialt levinud. Kõige sagedamini võib neid leida niisketes kasvukohtades: järvede ja jõgede kallastel, jäärakutes ja niisketes metsades rohu sees. · II- KLASS LEHTSAMBLAD. Umbes 2/3 maailma sammastikust. Liike umbes 25 000. paljud liigid on levinud põhjapoolkera parasvöötmes ja polaaraladel. Tundra, soode ja metsade taimkattes domineerivad nad suurtel maa-aladel, avaldades suurt mõju pinnase niiskusesisaldusele.
Need on suured rakuvaheruumid, mis on ümbritsetud eriliste, nelja kihina paiknevate rakkudega, õhulõhede alla asetsevad õhuruumid. Alumisel epidermil on väljakasved üherakulised risoidid ja punakad või rohekad soomused, mida vahel peetakse taandarenenud lehtedeks. Ülemise epidermi all paikneb assimilatsioonikude, mis koosneb klorofülli sisaldavate parenhüümirakkude vertikaalsest tulbakestest. Allpool on õhukeseseinaliste klorofüllita parenhüümirakkude kiht. Seega on helviku tallusel dorsoventraalne ehitus. Talluse ülapoolel tekivad kandjate otsas paiknevad sugulise paljunemise elundid. Helvik on kahekojaline taim. Ühtedel isenditel esinevad üheksakiirelise tähe kujulised arhegoonikandjad, mille alumisel küljel, tähekiirte vahel paiknevad arhegoonid. Teistel isenditel on kaheksanurkse kilbikese kujulised anteriidikandjad, mille ülepoolel asetsevais koopais paiknevad anteriidid. Arhegooni mõhus tekib munarakk.
annaabi.ee 
