Huulte asendi järgi labiaalvokaalid ehk ümardatud huultega vokaalid ja illabiaalid ehk ümardamata huultega vokaalid. Asetsevad diagrammil paaridena: vasakul ümardamata (nt i) ja paremal ümardatud (ü). Põhitunnuste kõrval ka muud tunnused: 1) Nasaalsus (märgitakse tildega) - õ 2) Eespoolne või tagapoolne keelejuur 3) Vokaali kõrgenemine või madaldumine 4) Vokaali eespoolsemaks või tagapoolsemaks muutumine 5) Vokaali helituks muutumine - ḁ 6) Vähenenud või suurenenud huulte ümardatus 7) Vokaali mittesilbilisus - ṷ Vokaalid jagunevad esinemissageduse poolest primaat- ja sekundaarvokaalideks. Primaarvokaalid on need, mis asuvad diagrammi välispiirjoonel (v.a a). Primaarseid hääldatakse ümardatud huultega. Primaarvokaalides ei ole tavaliselt piiranguid. Sekundaarvokaalid esinevad harvemini, üldiselt keeltes vähem, ja piirangutega. IPA VOKAALDIAGRAMM [ɑ] – illabiaalne madal tagavokaal
Kuna muus häälikuümbruses ega positsioonis [ ] ei esine, siis ei ole ta ka omaette foneem, vaid on foneemi /n/ üks allofoon. Lisaks minimaalpaarianalüüsile kasutatakse fonoloogias nn fonoloogiliste reeglite kirjutamist (# - sõna alguses, lõpus; V_V - vokaalide vahel, C_C - konsonantide vahel). Järgnevalt reeglite kirjutamise kohta mõned näited: · muidu heliline konsonant /m/ muutub helitu konsonandi /h/ järel sõna lõpus helituks (helitut häälikut tähistab ringike konsonandi all, ' : ' märgib häälikupikkust) /m/ > [ ] / /h/_# (nt lehm [leh: ]) Loe seda järgmiselt: /m/ hääldub helitult, juhul kui ta jääb /h/ järele sõna lõppu; · hambasompudel hääldatud /n/ muutub /k/ naabruses pehmel suulael hääldatud [ ]- ks /n/ > [ ] / _/k/ (nt panka [pa kka]); · /n/ palataliseerub /i/ ees ([nj])
Indo-Eu keeled olid rikkad helitute konsonantide poolest, neid oli 4 rühma: helitud (p, t, k, kw), helilised (b, d, g, gw), aspireeritud helilised (bh, dh, gh, gwh) ja aspireeritud helitud klusiilid (ph, th, kh). Nihe- häälikud muutuvad rühmadena. 1) helitud klusiilid muutuvad vastavateks frikatiivideks p>f pienus full t> þ tres three k>h nox,noxtis night, Nacht 2) helilised muutuvad helituks b>p болото pool d>t duo two edō Goth itan/ eat g>k ego OE ic/ I/ ich 3) helilised aspireeritud klusiilid muutuvad helilisteks bh>h bhrátār brother bhárām bear dh>d rudhirá red, ruddy gh>g OLat ghānser goose MÄRKUSED 1) Ei kehti sellistele konsonantühenditele nagu sp st sh- muutust nendes ei toimu!
On tingitud kõneelundite anatoomiast ja kõneinertsist. 29. Mille alusel võib assimilatsiooninähtusi rühmitada? Tooge näiteid! 1) häälduskohaassimilatsioon: kahe hääliku moodustuskohad lähenevad üksteisele 2) hääldusviisiassimilatsioon (frikatiivistumine, nasalisatsioon) 3) helilisusassimilatsioon (helilistumine naaberhäälikud muutuvad heliliste mõjul helilisteks, helitustumine naaberhäälikud muutuvad helitute mõjul helituks). 30. Mis on vokaalharmoonia? Tooge näiteid! Vokaalharmoonia (progressiivne kaugassimilatsioon) - kui esisilbis esineb eesvokaal, peavad ka j ärgsilpides esinema eesvokaalid. Sama ka tagavokaalide puhul. Soome keel: suoma|lainen venä|läinen, tuoli|lla pöydä|llä, maa|ta pää|tä Lõunaeesti: haavaq `haavad', naanõ `naine' latsõkõnõ `lapsekene' härmävidäjä `ämblik',
pani; Nasaleeriv mõju võib olla ka b-l, nt luba, vaba Konsonant nasaalide vahel /t/ > [n], Ø / n _ {n, m} andme, kandnud Kõik eesti vokaalid nasaleeruvad nii nasaalkonsonadi ees kui ka selle järel. Eesti keeles on vokaalide nasalisatsioon afonoloogiline koartikulatoorne nähtus. Helilisusassimilatsioon - Helilistumine naaberhäälikud muutuvad heliliste mõjul helilisteks Helitustumine naaberhäälikud muutuvad helitute mõjul helituks Assimililatsioon kahe sõna piiril: Sandhi tekib sõnade kokkupuutekohal. Algselt tähendas eelkõige helitu hääliku muutumist heliliseks ja vastupidi. Eesti klusiilide tugevuse muutumine (intensiivsussandhi) Nt käekiri, vanapoiss, kingsepp, raudtee, õunapuu, jalgsi Liesoon (pr liaison `seostus, side') eelmise sõna lõpp läheb järgmise sõna algusesse ja tekivad nn foneetilised sõnad Nt head õhtut > hea tõhtut, head ööd > hea tööd, mis on > mis son, mul on > mul lon
annaabi.ee 
