Selle lähikonda tekkis Keila- Joa mõis 17. sajandil. 1827. a omandas selle Alexander von Benckendorff. Kahekorruseline kivist härrastemaja rajati Keila-Joale 1833. aasta kevadeks Peterburi arhitekti A. I. Stackenschneideri projekti järgi. Hoone ja kogu ansambel on historismi üheks varasemaks näiteks Eestis. Kujunduses on kasutatud peamiselt neogooti stiilielemente. Samas stiilis olid ka esialgsed interjöörid. Mõisa juurde rajati 80-hektarine maaliline paviljonide ja sildadega park. Arhitektuuriliselt tähelepanuväärsed olid ka paljud mõisa majandushooned. 1856. aastast kuni maareformini oli Keila-Joa mõis Volksonite omand. Enne mõisa siirdumist von Benckendorffide kätte olid kahekorruselise Meremõisa peahoone müürid juba küll valminud, kuid Benckendorffid otsustasid oma mõisa rajada veidi eemale joa vahetusse lähedusse, jättes Meremõisa müürid romantilisteks varemeteks keset metsaparki
hanedele. Soomaa suuruselt teine raba, Kikepera hõlmab 6900 hektarit, on 19 kilomeetrit pikk ja 2-6 kilomeetrit lai. Idas piirab Kikepera raba Halliste jõgi ja läänes voolab Kurina jõgi (Laasioja). Ka selles rabas on palju laukaid, älveid ja rabalehtreid. Siin levivad villpea, puis-puhmaraba ning älveraba kooslused. Keset raba sügavas orus voolab Jõhve oja, mille kaldal on metsasalud sanglepa ja sookasega ning põtrade ja metskitsede sissetallatud rajad. 4900-hektarine Öördi raba on kujunenud suurema sügavveelise järve kinnikasvamisel. Seda tunnistab jäänukjärvena säilinud 4,4 hektari suurune ja 3-4 meetri sügavune samanimeline järv. Siit saab alguse veerikas rabaoja. Öördi järves elavad tõmmu varjundiga haugid, särjed, ja ahvenad. Rabal puuduvad kõrged rinnakud, aga silmapaistvalt palju on pilliroostikke ja lodusid. Kaitsealal paiknevast neljast rabast on kõige väiksem Valgeraba (2800 ha), mis asub Lemmjõe ja Raudna jõe vahelisel alal
küpses eas on vähemalt 5 meetrit, samuti muu metsataimestik, harvenenud või taimestiku kaotanud alad (raielangid, põlengukohad). Põldudel, teeäärtel, veekogude ääres, elukohtades ja kalmistutel olevad puuderühmad, kitsad (kuni 10 meetri laiused) puuderibad, hekid, üksikud puud ja põõsad ning linnades ja maakohtades istutatud pargid ei ole määratluse järgi mets. Eesti metsaseaduse järgi on mets vähemalt 0,5- hektarine puittaimestiku kasvukoht, kus kasvavad vähemalt 1,3 meetri kõrgused puud ja puuvõrade liitus on vähemalt 30%, või mida majandatakse puidu ja teiste metsasaaduste saamiseks või muudel metsaseadusega ette nähtud eesmärkidel. Metsaks ei peeta parke, haljasalasid, marja- ja viljapuuaedu, metsaistikute kasvualasid ega puukoole, arboreetumeid, raudteid, automagistraale, põldude kaitseribasid, mille laius ei ületa 20 meetrit, metsaistandusi, põõsastikke ja veekogude kaitseribasid
Rõngu lossimägi Rõngu alevikust 2 km loodesse jääb Lossimägi, kus asus Rõngu vasallilinnus. Vabakastelli tüüpi linnus rajati arvatavasti 1340. aasta paiku. Siin asunud Püha Risti kabelit mainitakse aastal 1413. Keskajal kuulus linnus Tödwenite suguvõsale. Linnuse purustasid orduväed 1558. a ja põletasid jesuiidid 1625. a. Säilinud on umbes veerandsajameetrine lõik idakülje välismüürist, kus asub ka peavärava ava. Lossimäge ümbritseb 12-hektarine park ilusate võimsate tammede, lehiste ja teiste põlispuudega. Aakre mõis Aastast 1557 on teateid Aakre mõisast, mis algselt kuulus vist Kaweritele. Ajalooliselt kuulus Aakre Tartumaa Rõngu kihelkonda. Endises mõisahoones tegutseb Aakre lasteaed-algkool, põnevaks vaatamisväärsuseks on mõisapark. Pargis on II Maailmasõja vennashaud mälestussambaga. Puka Teated Vana-Puka mõisast pärinevad aastast 1529, kui selle sai Michael Buxhöwden isa pärusmõisana. Puka nime sai mõis 16
a omandas selleAlexander von Benckendorff. Kahekorruseline kivist härrastemaja rajati Keila- Joale 1833. aasta kevadeks Peterburi arhitekti A. I. Stackenschneideri projekti järgi. Hoone ja kogu ansambel on historismi üheks varasemaks näiteks Eestis. Kujunduses on kasutatud peamiselt neogooti stiilielemente. Samas stiilis olid ka esialgsed interjöörid. Mõisa juurde rajati 80-hektarine maaliline paviljonide ja sildadega park. Arhitektuuriliselt tähelepanuväärsed olid ka paljud mõisa majandushooned. 1856. aastast kuni maareformini oli Keila-Joa mõis Volkonskite omand. Kose- Uuemõisa Tänaseni säilinud mõisasüda on valminud peamiselt pärast 1852. a, kui Kose-Uuemõisa omanikuks sai N. von Uexküll. Mõisast kujunes
annaabi.ee 
