professor F. Wöhler. Wöhler soojendas ammooniumtsüanaadi lahust, mida tol ajal loeti tüüpiliseks anorgaaniliseks ühendiks, ja täheldas, et ammooniumtsüanaat muutus uureaks ehk karbamiidiks . Uurea on elusorganismis tekkiv valkude ainevahetuse lõppsaadus, mis väljub organismist uriini koostises. Nii anti 1828. aastal esimene hoop vitalismile. Seepeale väitsid vitalistid, et uurea süntees on võimalik vaid seetõttu, et uurea ei kujuta endast organismile vajalikku ainet, vaid on heitprodukt. Kuid järgnevatel aastatel sünteesiti ka mitmeid muid orgaanilisi ühendeid. 1842. aastal sünteesis vene teadlane N. Zinin aniliini. Varem saadi seda taimse päritoluga värvainest indigost. 1848. aastal sünteesisid saksa keemik H. Kolbe ja inglise keemik E. Frankland äädikhappe. Edasi tulid juba tehisrasv (1854) ja sajandi lõpul suhkrulaadne aine. Nende orgaaniliste sünteesidega kummutati vitalism lõplikult.
Need arvati moodustuvat ainult organismides salapärase elujõu toimel. Esimesena asus Berzeliuse teooriat kahtluse alla seadma tema hea sõber ja õpilane, Berliini Ülikooli professor F. Wöhler. Ta oli mees, kes 1828. aastal sai endale ootamatult pliitsüanaadi kuumutamisel ammoniaagiga karbamiidi. Nii anti aastal 1828 esimene hoop vitalismile. Seepeale väitsid vitalistid, et uurea süntees on võimalik vaid seetõttu, et uurea ei kujuta endast organismile vajalikku ainet, vaid on heitprodukt. Kuid järgnevatel aastatel sünteesiti ka erinevaid teisi orgaanilisi ühendeid. Tema avastus ei kõigutanud vitalismi teooriat, kuid varsti järgnesid teated äädikhappe, sipelghappe, etüülalkoholi, benseeni jpt ainete sünteesi kohta lihtsatest anorgaanilistest ainetest. Psühholoogiline barjäär murti ja järgnenud sajandi vahetusel ei kaheldud enam inimese põhimõttelises suutlikkuses sünteesida mis tahes orgaanilisi ühendeid. Carl
sõnadest vis vitalis elujõud) nime all. Vitalism pidurdas keemia arengut, kuna koosnes valedest arvamustest. Ilma vitalismita võinuksid inimesed varem avastada orgaaniliste ühendite erinevaid kasutusviise. Esimeseks vastuväiteks vitalismile oli saksa keemiku F.Wöhleri avastus, kes 1828.aastal ammooniumtsöanaadi kuumutamisel sai uurea ehk karbamiidi (kusiaine). Vitalismi pooldajad kaitsesid oma seisukohti, väites, et uurea on organismi heitprodukt. Järgnevatel aastatel sünteesisid keemikuid aga uusi orgaanilisi ühendeid: rasva (M.Berthelot, 1854.a.), äädikhapet (H.Kolbe ja E.Frankland, 1848.a.), suhkrut (A.Butlerov, 1861.a.). 1842. aastal sünteesis nitrobenseenist aniliini N.Zinin ja sellest tulenevalt sai 1856. aastal inglise teadlane W.Perkin esimese aniliinvärvaine. Varem saadi riidevärve ainult eksootilistest taimedest või isegi loomorganismidest.
Sellest tuleneb ka vitalistliku teooria nimetus. Vitalismi teooria väitel kõik orgaanilised ained pärinevad ainult elusorganismidest. See teooria aga kukutati 1828.a Friedrich Wöhleri poolt, kes sünteesis laboratooriumis anorgaanilisest ainest orgaanilist ainet: ammooniumtsüanaadist karbamiidi ehk kusiainet. Vitalistid aga väitsid sellepeale, et uurea ehk kusiaine süntees on ainult võimalik seetõttu, et uurea ei kujuta endast organismile vajalikku ainet, vaid on heitprodukt. Sajandi jooksul ilmus aga veel teateid, kus teadlased olid juhuslikult sünteesinud ka muid orgaanilisi ühendeid. Näiteks 1842.a Nikolay N. Zinin sünteesis laboris aniliini, 1848.a Edward Frankland äädikhappe ja 1861.a Alexander Butlerov suhkru. Lõpuks hakati uskuma, et ka ilma erilise elujõuta on võimalik saada orgaanilisi aineid. Kuigi Berzelius saavutas palju keemiateaduse edasise arengu seisukohalt (pakkus välja keemiliste elementide tähistusviisid, mis
professor F.Wöhler. Ta soojendas ammooniumtsüanaadi (NH4OCN) lahust, mida tol ajal loeti tüüpiliseks anorgaaniliseks ühendiks ja täheldas, et ammooniumtsüanaat muutus uureaks ehk karbamiidiks (CO(NH2)2). See 1828. aastal tehtud katse andis esimese hoobi vitalismile. Seepeale väitsid vitalistid, et uurea süntees on võimalik vaid seetõttu, et uurea ei kujuta endast organismile vajalikku ainet, vaid on heitprodukt. Kuid järgnevatel aastatel sünteesiti ka mitmeid muid orgaanilisi ühendeid. 1842. aastal sünteesis vene teadlane N. Zinin aniliini. Varem saadi seda taimse päritoluga värvainest indigost. 1845. aastal sünteesis saksa keemik H. Kolbe äädikhappe. 1850. Aastal sünteesis M.Bertholet rasvu. Sajandi lõpul saadi sünteesimisel suhkrulaadset ainet. Nende orgaaniliste sünteesidega kummutati vitalism lõplikult. Orgaaniliste ainete ehituse kohta tehti 19.sajandil mitmeid avastusi. 1858
annaabi.ee 
