loomadele.Kõige raskem töö oli suve lõpul ja sügisel oli rehepeks. Töö läks kergemaks kui hakati taludesse muretsema rehepeksumasinaid. Teine raske töö oli loomakasvatus. Töö ja veoloomadeks olid hobused ja härjad. Oli ka teisi loomi, näiteks lehmad, nad andsid piima. Mida aeg edasi, seda paremaks läks ka loomakasvatus tuli rohkem loomi ja elu oli parem.Kolmas raske töö oli heinategu. Heinatööde algus sõltus eelkõige ilmast, tavaliselt loeti heinaajaks ajavahemiku jaanipäevast jaagupipäevani. Vanarahvas ütles, et Jaagup lööb raudnaela heinakõrde, mis tähendas, et hein muutus raskelt niidetavaks. Tavliselt saadi heina looduslikelt heinamaadelt. Sageli asusid need küladest kaugel ja seal heinaajal ööbiti.Heina niideti vikatiga. Niidetud hein kuivas maas, aegajalt käidi segamas. Kuivanud heinad viidi küüni. Enamik tööriistu valmistati puust. Põhilised tööriistad olid nuga ja kirves. Kahemehesaed võeti kasutusele hiljem
algupoole peeti jaanitule suitsu tervendavaks, mistõttu oli tavaks juhtida piimakari ümber tule, inimestel aga käia läbi selle suitsu. Viimane juhtub lõkke ääres istudes tavaliselt nagunii. Ida-Eestis oli levinud tava hüpata üle tule (peetakse pigem slaavi kombeks) ja Lõuna-Eestis tava ehtida lehmi pärgadega (peetakse balti-mõjuliseks kombeks). SÕIR Jaanipäeval tehti palju piimasööke, sest kartulid olid selleks ajaks otsas ja liha hoiti heinaajaks. Tehti palju külmsuppe, kuhu sisse pandi palju rohelist, kõike mida aiast juba võtta oli. Joodi hapendatud kõivomahla, söödi kama, tehti lihaleiba. Söödi mune, mis värviti kollaseks. Tehti sõira, pirukaid, kisselli. Aias oli juba mõni mari võtta, siis see küpsetati saia sisse. Traditsiooniline sõir 500 g kohupiima, 1 l. toorpiima, 3 muna, 60 g võid, 1 tl meresoola 2 tl köömneid. Valmistamine: Munad kloppida lahti, lisada sool ja köömned, kloppida kuni sool on sulanud.
ohvrisuits põlluhaldjale, kes pidi kaotama sealt kahjulikud putukad ja hävitama umbrohud ning kaitsma koduloomi haiguste eest. Jaan ise on rahvauskumuste järgi viljakasvataja haldjas, Mardi vend, kes ilmub jaaniööl kõigi teiste haldjate ja surnute hingedega kodukoha hiitesse, põldudele ja koplitesse. Ta on kõige õiglasem haldjas, kes annab igale inimesele saaki tema töö järgi ja karistab laisku ning loodreid vaesusega. Vanarahval oli palju ennustusi heinaajaks ja sügiseseks viljasaagiks. Kui päike jaanipäeva hommikul selgesti tõuseb ja õhtul selgesti loojub, siis tuleb ilus ja kuiv heinaaeg. Kui jaanipäeval vihma sajab, tuleb märg rukkilõikus ja talvel palju lund. Jaanikuu vihm puistab põllule kulda ja rammutab mulda. Ennejaanine vihm on suureks kosutuseks põlluviljale, pärastjaanine aga kaotuseks heinatööle. Ennejaanine vihm on rohkem väärt kui Riia linn. Kui rukis enne jaanipäeva õitseb, tähendab see head saaki
Paiknevad Jalgsema järve keskel, Pitkade talust lõunapool. Samanimeliste külade vahel esineb neli piklikku suletud nõgu, sügavusega kuni 3 m, millest kolm moodustavad ahela. Suurim neist on 1 km pikkune Paistevälja nõgu. Pinnakatte paksus on siin kuni 2 m ja selle all asub Tamsalu lade. Kevadel ja suurvete ajal karstinõod täituvad veega ning moodustuvad madalaveelised järvikud. Ajutisi veekogusid kasutavad linnud ja kohalik rahvas varasuvel supluskohana. Heinaajaks vesi järvikutest kaob. Paistevälja nõo idaserval asub umbes 17 m kõrgune kask, mida seostatakse kirjanik Ansomardiga. 3.2.Kahevenna kask. 16meetri kõrgune 1,91m ümbermõõduga põlispuu Jalgsema külas. Paikneb Paistevälja nõo idaserval. Kahevenna kasest jutustab admiral Johan Pitka raamatus "Elu ja Surm". Ühel kevadisel päeval, kui Johan oli alles väike poiss, võttis isa ta heinamaale kaasa. Seal heinaküüni juures näitas isa kaht umbes reeaisa jämedust kaske
Ehtsat juustu tehti vaid rannarootsi aladel ja mõisates. Eesti talurahvas seda ei tundnud. [] Argi- ja peojoogid Peale hapuroka olid igapäevasteks jookideks taar ja kali. Taari tehti jämedast odrajahust või linnasejahust hiljem rukki- või segajahust. Taarile lisati sageli kadakamarju. Oli ütlus: igal talul oma taar. [] Kevaditi joodi rohkesti kasemahla, mida hea kask võis anda kuni 150 toopi. Kasemahlast kääritati heinaajaks mahlakalja, lisades sellele rukkijahu, linnaseid, leivakoorukesi jm. [] Valmistati ka kadakamarjajooki või teed. Palju kasutati meejooki (või meeõlut), mis valmistati meest, veest ja pärmist. [] Põline peo- ja tavandijook oli õlu, mida Eestis tehti arvatavasti juba I aastatuhandel pKr. Vanaaegne pidujook, kääritatud mõdu on sajandeid kõrvale jäänud. Õlletegemine on traditsiooniline meeste ülesanne
annaabi.ee 
